Rubriik: Arvamus

Kirjas roomlastele (12:7–8) ütleb apostel Paulus, et «olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetamisametis; manitseb keegi, siis ta olgu manitsemisametis». Manitsemisametit ei kujuta ma ette. Vastavat rolli küll ja mind on manitsetud – ning minagi olen seda teinud. Nagu olen ka õpetanud.

Oma varustusega õpetama

Seepärast hakkab mulle vastu, kui mind sunnitakse tegema halba tööd. Mis sunnib? Rumalus. Mul on Tartu ülikoolis õpetada semestrijagu tekstoloogiat. See on teadus tekstikriitikast, filoloogilisest distsipliinist selle kohta, kuidas omaaegseid tekste mõista ja neid uuesti välja anda. Igaüks, kes võtab Piibli kätte, puutub otsekohe kokku ka tekstoloogiaga, sest salmidel on numbrid ning neil omavahelised seosed.

Loengud tekstoloogiast on mõeldud magistrantidele, siis teist (st järgmist) kraaditööd tegevatele filoloogidele. Neid kuulab siiski ka üks Tartu Ülikooli Raamatukogu osakonnajuhataja, kes on asjaomast tööd teinud praktiliselt aastakümneid, kuid pole kunagi kuulanud teooriat. Nüüd kuulab.

Jah, aga mina ei mõelnud ei laulva revolutsiooni aegu ega hiljemgi sellest, et mul peavad olema loengusse minnes kaasas oma kriidid. Teadsin seni, et kriidid või vähemalt kriidijupp on koos tahvlilapiga tahvli ees käepärast ega pidanud pettuma. Nüüd on juhtunud seda paar korda ning pärast viimast korda on mul kriidid kaasas. Oleksin ma FIE, võiksin kanda nende tööriistade kulu sellesse lahtrisse, mille alt vabastatakse taevas-ise-teab-mis maksudest.

Süvendada iseseisvust

Kas me anname endale iga kord aru, mida õpetamine tegelikult nõuab? Mida ja kui palju? Arvan, et ei. Rumalus seisneb selles, et meiesugustelt oodatakse kogu aeg ainult  suuri unistusi argipäevade vahelejätmisega. Õpetamine on stohhastiline protsess, kuid alati ka väga konkreetne. Argipäev on kindlasti konkreetsem kui unistused. Niisiis kuulub argipäeva ka see, mille abil ja mille varal saab uutele filoloogidele teksti mõistmise aluseid õpetada.

Tekst on Tekst ainult suures plaanis. Väga ligikaudselt võttes jagunevad tekstid viide rühma: 1) folkloorsed; 2) sakraalsed; 3) ilukirjanduslikud; 4) ametkondlikud, 5) eraviisilised. Alati tuleb inimesele kasuks, kui ta tunneb kõiki neid rühmi. Ja siin me põrkumegi probleemile, mis puudutab meid kõiki. Õpetaja töö ei ole hakklihamasina väntamine või hekseldamine. Õpetamine on süvenemine sellesse, et teine inimene oleks edaspidi iseseisvam ja targem ning et ka sina ise mõistaksid paremini, kuidas see töö käib.

Rohkem individuaalsust ja pädevust

Oleks patune, kui ma õpetaksin tekstoloogia raames ka piiblikriitikat. Mitte usutunnistuse poolest, vaid eeskätt seetõttu, et see pole minu ala. Mulle meeldiks aga väga, kui loengusse tuleks tudeng, kes on piiblikriitikaga juba kursis. Kes teab varasemast, mida tähendavad joonealused märkused ja millal on testamentide osad kirjutatud.

See ei ole etteheide tudengitele. See on etteheide süsteemile, kus jällegi tahetakse rohkem massi ning mitte kuigivõrd indiviidi. Annad juhtoinale suuna kätte ja lambukesed sibavad järele. Siis ei maksa imestada, miks natsism võib olla populaarne ning nimelt rohkem, kui me söandame tunnistada. Natsismi eripäraks on intolerants ehk sallimatus. Sallimatus kuni teistsuguste hävitamiseni. Sellele tuleb alati vastu hakata.

Kuidas see võiks argipäeval välja näha? Mulle tundub küll, et me ajame liiga palju taga (või kokku) kraadiomanikke ega hoolitse piisavalt pädeva kutse eest. Toimetajaamet ei eelda tingimata kraadi ja meie praegustest peatoimetajatest on doktor minu teada ainult ajakirja Akadeemia juht Toomas Kiho. Toimetaja kutset oleks vaja aga väga paljudel ja alates juba sellest, kuidas keele ning andmestikuga ümber käia. Võib-olla võib seda nimetada käsitööks. Kuid igal juhul eeldab ta andumust ning oskusi ja sellekohaseid vahendeid.

Kas sellele on mõeldud? Vastan, et ei. Järelikult tuleks apostel Pauluse kiri roomlastele üle lugeda ning nimelt niiviisi, et see oleks arusaadav ka praktilisteks tegudeks.

Peeter Olesk