No Estamos Solos!

07.09.2005 | | Rubriik: Määratlemata

«Me ei ole üksi,» kõlas võimas sõnum Ülemaailmse Vanglavaimulike Assotsiatsiooni IPCA WW konve rentsil. 325 vanglavaimulikku 70 riigist ja seda erinevatelt kontinentidelt sai kokku käesoleva aasta augustis Kanadas selleks, et tunnetada ühtsust, väljendada oma rõõmu ja kurbust, jagada kogemusi ning edendada valdkonda, mille kohta meie õnnistegija Jeesus Kristus on Kirikule andnud väga selged suunised. Nimelt, külastagem vange ning aidakem neid, kes ei suuda ise ühiskonnaga lepitust otsida.Vanglavaimulike organisatsioon IPCA WW ühendab erinevaid kristlikke kirikuid eesmärgiga aidata rakendada restoratiivõiguse põhimõtteid, tõhustada oikumeenilist koostööd ning kaitsta inimõigusi kinnipidamisasutustes. Eelmainitud konverentsi peateema «No Estamos Solos»  julgustas ning kinnitas, et ka vanglavaimulik ei pea end sugugi üksi tundma vaatamata sellele, et tema kogudus vahest ei mõista ega mõtle kaasa õigusrikkujate teenimise vajalikkuse osas. Konverentsi peateema jagunes mitmeks oluliseks alateemaks, millest tahaks paari sõnaga kirjutada.

«Me ei ole üksi kannatustes» – ilmselt ei kahtle keegi selles, et vanglatemaatika on seotud kannatustega ja kannataja pooleks ei ole sugugi ainult ohver. Kannatusi võib seoses inimeste julmuse ning ebaõiglusega kogeda ka vanglateenistuja, kaplan ja kinnipeetav. Mulle meenub ühe kõneleja näide Keenia riigi naistevanglast, kus ligi 60 naist hoitakse kinni 20 inimesele mõeldud ruumis. Neid naisi ei lasta sageli isegi mitte üheks tunniks päevas värsket õhku hingama. Neil puuduvad voodid, rääkimata pesust või hügieenitarvetest. Magatakse kas õlgedel või heal juhul vaipkattel. Sööki ei taha mainidagi, ja kui neile midagi ka tuuakse, tuleb toitu süüa plastikkaussidest. Loomulikult ei ole seal lusikaid, süüa tuleb kätega. Meditsiinilisest abist või õigusabist ei ole samuti mõtet rääkida, sest seda lihtsalt ei ole või kui on, siis suure summa raha eest, aga teatavasti «rahapuud» vanglates ei kasva.

Selliste probleemidega puutuvad kaplanid kokku iga päev ja need kohutavad pildid salvestuvad paratamatult vaimuliku mälusse. Kes siis aitaks või kes hooliks või kuidas peaks kaplan endas leidma jõudu midagi ära teha säärases absurdses olukorras. Ometi jääb kandma sõnum, et ükskõik, kuhu meid vaimulikena ka ei saadeta, sinna tuleb Jeesus kaasa. Ja Issand kinnitab meid läbi oma sõna, sakramentide ning kaaskristlaste, et me ei ole üksi. Rõõmsaks teeb teadmine, et selliste konverentside kaudu luuakse palju kontakte ja koostöövorme, mis aitavad reaalselt leevendada valu, mida töö õigusrikkujatega kaasa toob.

«Me ei ole üksi palves» – eelmainitud pilt naistevanglast annab vaid väikese pildikese sellest, kui dramaatiline ja ebainimlik võib olla mõni vangla. Küll aga innustati meid palvetama ning tegema seda siira pühendumuse ja sügavusega, sest ainult vahetu side Jumalaga tagab kaplani «ellujäämise» keset kontsentreeritud kurjust. Tänapäeva vanglates on vaja kogeda imesid, mis sünnivad ristirahva harda ja järjepideva palvetamise tulemusena.

«Me ei ole üksi teenimises ja rõõmus» – taas meenub lugu ühe Ladina-Ameerika vangla massirahutusest, kus kinnipeetavad olid võtnud suurema osa vanglast enda kontrolli alla. Kinnipeetavad omasid relvi, jõudsal järjel oli narkokaubandus ning iga päev suri mõni vang kas enesetapu või mõrva tulemusena. Olukord lahenes tänu sellele, et üks katoliku kiriku piiskop läks koos kaplaniga vanglasse kinnipeetavatega läbirääkimisi pidama, kuigi pikka aega ei soovinud vangla juhtkond selleks luba anda. Olukord lahenes sellega, et kinnipeetavad andsid piiskopile isiklikult üle olemasolevad relvad ning lubasid vangla võimudel taas vangla territooriumile siseneda. Milline au on meil vaimulikena teenida ka riigi esindajaid olukordades, kus riik on võimetu midagi tegema. Milline rõõm on kogeda Issanda enda sekkumist olukordades, kus kõik on kaalule pandud, kus sinu elu sõltub ainult Issanda armust ja heldusest.

Nende mõtetega pöördun oma kodumaa kristlaskonna poole ning tahan kinnitada: me ei ole üksi. Issand ei ole meid maha jätnud. Teisest küljest tahan ma vaimulikkonda üles kutsuda veel enam jagama oma kannatusi ning rõõme nii palves kui ka üksteise teenimises.

Aidaku meid selles Jumal.

Igor Miller,
vanglate peakaplan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)