Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Nisuiva saladus

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Nii nagu Iisraeli rahvale oli vabanemise teekonna alguseks Punasest merest läbiminek, algab kristlase tee ristimisest. Jumal toitis ja jootis oma rahvast kogu neljakümneaastase kõrberännaku vältel, nii soovib ta toita ja hoida ristimises ka kogudusse liidetud kristlasi. See kinnitab, et Jumal annab meile igapäevase leiva ja me saame sellesse uskudes tema hoolitsust kogeda. 

Meil on ajaloolisi ja isiklikke usukogemusi. Nende hulka kuulub seegi, et vaatamata Jumala ustavale hoolitsusele ei pääsenud kõik teed alustanud usklikud tõotatud maale. Selle põhjuseks oli rahva nurin ja uskmatus. Meie jaoks tähendab see, et ristimises alanud Jumala töö võib osutuda tühiseks, kui me ei ole nõus olema talle koostööpartnerid, kui unustame Jumala käskude tähenduse oma elus. Meie koguduste liikmete arv kahaneb. Tekib küsimus, miks see nii on ja kas oleks võimalik leida nõu, mis hakkaks olukorda parandama. 

Ristimistalitus peetakse tavaliselt kirikus. Iga kirikuõpetaja rõõmustab, kui keegi avaldab soovi ennast ristida lasta. Kahjuks jääb seda rõõmu üha vähemaks, ka EELK suurtes kogudustes. 

EELK talituste käsiraamat annab juhised, et enne ristimist tuleb vaimulikul asjaosalistega kohtuda, kõnelda ristimise tähendusest ja tutvustada talituse korda. Vaimulik külastab võimalust mööda ka ristitava kodu. Vajadusel tuleb asjaosalistele anda eakohast ristimisõpetust. Last ristida soovivad vanemad peavad olema koguduseliikmed. Ristivanemate leidmine võib osutuda üsna keeruliseks, sest nemadki peavad olema EELK liikmed. Siis hakatakse ette valmistama ka tulevase ristivanema ristimist ja leeritamist või suunatakse ta leerigruppi. Lõpuks saame pikkade pingutuste ja erikokkulepete abil kõik plaanid paika ja toimub ristimine, sest lapsel on õigus saada ristitud.

Tavaliselt tutvustatakse ristimisel toimuvat. Kirjas on, mida vanemad ja vaderid peavad ütlema ja millal saavad oma käe ulatada, et ristitavat õnnistada ning kinnitada, et nad tahavad oma lapsele anda kristlikku kasvatust ja olla igati heaks eeskujuks, et lapsest kasvaks tubli kristlane. Tavaliselt on sündmus pidulik, kirikus on lilli, vaderid teevad kingitusi ja tähtsa päeva jäädvustamiseks tehakse pilte. Kui ristimine on toimunud jumalateenistusel, siis loeb õpetaja ka kogudusele sõnad peale ja kutsub olema uuele koguduseliikmele toeks, et temast ikka tubli kristlane kasvaks. 

See kõik on hästi läbi mõeldud ja tehtud. Aga mis saab edasi? Tegelikkus on see, et suurem osa nendest inimestest, kelle peres toimus nimetatud ametitalitus, ei tule kirikusse pika aja vältel. Arvan, et nende koguduseliikmete elus puudub selgus, mida tähendab elada Kristuse-keskset elu, et ristimine kohustab inimest terve eluaja kasvama Kristuses. Ristimises sünnitavad sõna ja vesi uue elu. Edaspidine argielu sunnib unustama paljude vanemate ja vaderite tõotused. Eelnevale mõtisklusele mõeldes näen EELK jaoks mitmeid võimalusi muutusteks. See on teoloogiline probleem, millega tasuks tõsiselt tegeleda. Probleemi lahkamiseks on olemas sotsioloogilisi uurimusi, mis näitavad, miks tullakse ristimisele või kogudusse. Miks ollakse valmis võtma ristivanema kohustus, kui on ette teada, et asja sisuni pole jõutud ja kristlikud eluviisid on tundmatu maailm. Kustmaalt võime öelda, et meie oleme omalt poolt kõik teinud ja nüüd Püha Vaim jätkab. 

Need toredad inimesed tulevad õpetaja jutule ja meil on suur vastutus selle eest, mis nendest edasi saama hakkab. Mul on tunne, et mängin sageli nende mängu kaasa, selleks et nad ikka ristimisele või leeri tuleksid. Aga samas tajun juba ette, et sellest ei sünni koguduse osadust armastavat inimest. Vanemad ei tea isegi, mida tähendab kristlik elu ja mida neil on siis õpetada oma lapsele. Võib-olla kõige rohkem suudavad nad lapsele õpetada kahepalgelisust, et kirikus tuleb käituda nii ja igapäevaelus on teised reeglid. Me kutsume ja saadame neid taeva teele, aga näeme üsna pea, kuidas nende elus toimub suuna muutus ja nad on koguduse vaateväljast kadunud. On selge, et teiste usuelu ja seesmise maailma üle ei ole õigust otsustada inimesel, vaid see on Jumala õigus. Aga matusetalitusel, kui ütlen kadunut mulda sängitades: Issand, vii temas lõpule, mida sina pühas ristimises oled alustanud, on mul sageli tunne, et need sõnade ei muuda enam midagi. Issand tahtis kogu eluaja jooksul seda tööd edasi viia, aga tolle inimese puhul ei õnnestunud isegi temal leida endale koostööpartnerit. 

Selliseid küsimusi ja mõtteid äratas minus selle nädala pühapäev.

 

 

 

 

Leevi Reinaru,

misjonikeskuse juhataja