Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Nina Åström pani osalejad tunnetama oma jumalikku olemust

06.06.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eva Üprus intervjueerib Harkujärve kirikus kontserdi andnud Nina Åströmi.

Harkujärvel toimus viimane Nina Åströmi kolmest Eestis antud kontserdist. Esimesed kaks leidsid aset Tartu ja Viru vanglas. Nina ise ütleb, et tema jaoks ei ole vahet, kellele ta esineb, sest inimeste põhiolemus on igal pool sama.

Kui päev Harkujärve kogukonnakirikus vanglatugiisikute kovisiooniks (juhtumipõhine meeskonnatööga seotud tööalane nõustamine – toim.) ettevalmistusi tehes algas, ei osanud ma õhtusele Nina Åströmi kontserdile erilist tähendust omistada. See kumas kuskil kauges tulevikus ning minu peas oli vaid ähmane ettekujutus toimuma hakkavast.

Kolm kontserti Eestis
Lükkasin segaduses olles mõtte muusiku intervjueerimisest tagaplaanile, öeldes endale, et tegelen sellega siis, kui aeg saabub ja tõesti enam teisiti ei saa. Kui lõpuks hetk Ninaga kohtumiseks käes oli, jõudsin vaevu leida oma telefoni vestluse lindistamiseks ning juba oligi kõik selge. Oli selge, et see kokkusaamine on vajalik ja oluline, et ettevalmistusi teha ei saagi, tuleb vaid tõeliselt kohal olla ja vastu võtta.
Tähelepanelikult ning asjatundlikult juhtis Nina mind läbi oma elu, tuues üheaegselt välja nii poolkohustuslikke fakte kui oma sügavaid uskumisi ning tõdesid. Nina ütleb enda kohta, et ta on naine ning evangelist, mõlemat nii laval kui elus. Läbi tema liigub Jumal ning tema valab selle liikumise vormi, muusikasse.
Harkujärvel toimus viimane Nina Åströmi kolmest Eestis antud kontserdist. Esimesed kaks leidsid aset Tartu ja Viru vanglas. Nina ise ütleb, et tema jaoks ei ole vahet, kellele ta esineb, sest inimeste põhiolemus on igal pool sama. Me kõik oleme justkui lapsed, kes vajavad märkamist ning soovivad olla nähtud ja kuuldud. Oleme inimlapsed, kes otsivad vastust küsimusele, miks me siin oleme, mis on meie eesmärk selles maailmas.

Väljendab Jumalat
Laulja ja laulukirjutaja Nina kirjeldab kogu olemusega seda janunemist teadmise ning mõistmise järele, armastuse saamise ning jagamise järele. Ta teeb seda nii loomingus kui sõnades, nii Vancouveri suurel laval kui Tartu vangla kabelis. Ta ütleb, et tegelikult teeb ta kõikjal sama, lavaga alustades ning poejärjekorraga lõpetades – ta vahendab Jumala sõna ja Jeesust.
Ninast sai usklik 17aastaselt ning see andis ta elule suuna. Olles hariduselt inglise filoloog, on ta eneseväljenduses täpne. Ta ei kirjelda end loojana, pigem vahendajana. Looja on Jumal, kes kõneleb läbi kõigi, kes selleks loa annavad. Nina on oma nõusoleku kindlalt andnud ning julgustab ka teisi seda tegema. Ta ütleb, et tema iga hingetõmme on saadud Jumalalt, mistõttu on loomulik, et iga hingetõmbega ta ka Jumalat väljendab.
Olles tänaseks esinenud ligi 35 aastat, on Ninal olnud võimalus käia seda ühisloomingut väljendamas kolmekümnes riigis, esindada Soomet Eurovisioni lauluvõistlusel ning jõuda nüüdseks oma 15. albumi lindistamiseni. Esinemisi on olnud kõikjal, nii festivalidel kui slummides, nii Filipiinide päikese all kui külmades Venemaa vanglates. Iga kohtumine samavõrra tõeline ning oluline.

Kui pole enam tagasipöördumist
Kui Ninat 2000. aastal esimest korda vanglasse kutsuti, ei olnud ta minekus kindel. Vangla, eriti veel Venemaal, tundus Soome-Rootsi juurtega naisele karm ning kauge. Seda igas mõttes. Ta kartis, et on raske leida ühisosa nende inimestega, kellega seal suhtlema peab hakkama. Sest loomingu esitamine ongi Nina jaoks just see, suhtlemine. Talle öeldi, et kui ta vajab vastust, võiks ta sel eesmärgil palvetada.
Seda Nina ka tegi, sisimas lootes, et vastus kinnitab tema soovi ja hirmu ning säästab teda minekust. Läks aga vastupidi. Ja olles selle jah-sõna saanud, ei olnud enam tagasipöördumist. Ühest esinemisest sai kaks, seejärel kolm ja nüüdseks on muusikalisi kohtumisi vanglates ning rehabilitatsioonikeskustes olnud ligi 350.
Iga algus on raske, iga kohtumine uus. Need pilgud, mida heidavad kinnipeetavad „vanglasse laulma tulnud plikale“, on aga alguses sarnased kõikjal. Suured „bossid“, jalad laual, ülbelt ruumis ringi vaatamas, kõrvuti murust madalamate, vaevu silmi tõsta julgevate „alamatega“. Kuid mida aeg edasi, seda enam need seisusevahed kaovad. Maskid langevad ning nähtavale tulevad need inimesed, kes me tegelikult oleme, need, kelle vahel tegelik suhtlus toimub.

Laulja ja Looja lummuses
Sama on märgata ka Harkujärvel. Me kõik läksime saali mingi ootusega, mingi ettekujutusega ning maskiga varustatutena. Nina teadis, mida teeb. Ta kooris hellalt, kuid kindlalt need kihid maha, tõi meid lähemale iseendale ning seeläbi ka Jumalale.
Üha enam võis märgata ühisosa Jõhvi rehabilitatsioonikeskusest tulnud poiste ning kohalike külanaiste vahel, teadlike muusikahuviliste ning juhuslikult kirikusse sattunute vahel. Nina tõi meid kokku mitte ainult samasse füüsilisse ja aegruumi, aga ka samasse ajatusse ideeruumi. Ta pani osalejad tunnetama oma tõelist tuuma, oma jumalikku olemust, milles oleme kõik samanäolised. Ja maske ei olnudki enam vaja.
Nina ütleb: „Kui sa tahad, et sul oleks elu, tõeline elu, siis vastus selleks on Jeesuses.“ See mõte on lihtne, mitmetahuline, kuid oma põhiolemuses väga konkreetne. Samamoodi on ka Nina mitmetahuline, aga väga konkreetne. Temas ja tema muusikas on palju helgust ja armastuse soojust, kuid ka tõelist kindlust ja jõudu, tugevust ja tarkust, milles Jumal kõneleb läbi Muusiku.
Eva Üprus

Nina Åström
Sündinud 1962 Kokkolas.
Soome laulja ja laulukirjutaja, kes esindas Soomet Eurovisionil 2000. aastal lauluga „A Little Bit“.
Laulev evangelist, kes on esinenud enam kui 30 riigis. Esimest korda oli Venemaal 2001. aastal, andes koos Ilkka Puhakka ja Reijo Loikkaneniga kontserte vanglates.
Ilmunud 14 albumit ja elulooraamat „Nina Åström toisin silmin“.
On kodupaigas Kokkolas UNICEFi hea tahte saadik.
Lõpetanud 1986 Turu ülikooli filoloogina.

Pildigalerii:

Vanad sõbrad said kokku: Avo Üprus ja Nina Åström.

Üks kolmest Nina Åströmi kontserdist Eestis toimus Harkujärve kirikus. Eva ja Avo Üprus

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)