Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Nimi kirjas eluraamatus

27.04.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Mu ema oli sügav palveinimene ja Piibli lugeja. Olin vast nelja- või viieaastane, kui ta hakkas ka mulle Piiblit ette lugema. Ega ma sellest suurt aru saanud, aga kuulata mulle meeldis. See oli kuidagi ilus. Piibli vahel oli üks kaardike, millel oli kirjakoht, mis mulle eriti muljet avaldas.
See lugu oli viimsest kohtupäevast (Ilm 20:11–15), kus raamatud avati. Teine raamat, mis avati, oli eluraamat ja mulle tegi muret, kas ka meie nimed on kirjutatud eluraamatusse. Ema vastas, et kui ma hea poiss olen, siis on minu nimi ka sinna kirja pandud. Ühekordsest kinnitusest mulle ei piisanud ja ema pidi seda lugu mulle sageli lugema, et uut kinnitust saada.
Teine lugu, mis mulle lapsepõlvest meenub, on sellest, kui mu vanaisa suri. Ema ja tädi arutasid, mis värvi puusärk tellida. Võtsin nõuks selle probleemi üle kaasa arutada ja soovitasin tellida punase. Nad muigasid selle jutu peale ega osanud aru saada, miks ma punase värvi välja pakkusin.
Tol ajal olid punased kirstud mõeldud ju parteitegelastele. Asi oli lihtsalt möödamõtlemises ja -rääkimises. See, miks sõnas «puusärk» oli «särgi» ees «puu», ei ütelnud mulle toona midagi. Sain aru, et vanaisale on särki vaja ja selleks tundus minu meelest sobivat just punane, sest piltidel kandis Jeesus ju ka punast särki.
Matusepäeval ei olnud ei punast särki ega ka punast puusärki. Eks vanemad ja targemad siis teadsid, kuidas asju korraldada. Tagantjärele mõtlen, kui siiras ja vahetu on väikese inimlapse mõtlemine.
Vanemaks saades muutub vahetu mõtlemine udusemaks ning siis hakkame kalkuleerima ja oma maailmapilti piiritlema. Kui paljud kirikurahvast mõtlevad sellele, kas ka tema nimi on eluraamatus kirjas või mil moel ta sarnaneb Jeesusega? Saan aru, et tänapäeva kiires ja inforikkas ühiskonnas on vähestel aega mõtiskleda vahetult ja siiralt igavikuliste asjade üle. Ega minagi teistest palju erine.
Lapsepõlvemured on jäänud kaugele seljataha, aga mõned mälestustest on siiski talletunud ja tänapäeva kaasa tulnud. On ikka tükk tegemist, et siiras olla, sest kõiki mõtteid ja tõekspidamisi ei saa maailmale kuulutada. Teinekord ikka öeldakse, et ah, see ajab täitsa lapsejuttu, kuid samas on seal mõttetera, millele pihta ei saada.
Mõni aeg tagasi tuli teemaks, mis on elu mõte. Küsimus esitati laiale ringile ja ka mulle. Ei osanud muud tarka vastata, kui et tahan lihtsalt õndsaks saada. Mis asi see niisugune on ja mida tähendab, ei saanud seltsilised aru.
Ei hakanud ma neile seletama midagi, polnud mõtet, sest see oleks olnud tühi töö ja vaimu närimine. Pilkudest nägin, et nad ei olnud mu mõtteid mõistnud ning pidasid seda üheks veidraks lapsejutuks. Mulle see reaktsioon meeldis, sest vaimse mõtlemisega inimesed on ju alati mingil moel mõistetamatud.
Milles siis näeb meie eesti inimene elu mõtet ja õnne? Järgnev jutt oli minule igav ja palju kuuldud ning tundus lapsikuna. Ikka korralik kodu ja pere ja hea töökoht ja auto ja suvila. Mõni soovis mootorpaati – oh püha lihtsameelsust! – ja mida kõike veel.
Jumalale ei leidunud seal kohta, sest see tundub paljudele vanaaja muinasjutt, mis tänapäeva inimesele ei ole enam kohane. Minule aga need piiblijutud sobivad, sest igatsen leida kord oma nime eluraamatust.

Jaani_Jaan_ek2013

 

 

 

 
 
Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)