Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Nikolaus on laste sõber ja hädasolijate abimees

22.12.2010 | | Rubriik: Tähtpäev

 Jõulukuu 6. päeval peetakse Püha Nikolause mälestuspäeva, eesti rahvapärase nimega nigulapäeva.
Nikolaus on üks armastatumaid pühakuid nii lääne- kui idakirikus – laste sõber ja hädasolijate aitaja. Teda nimetatakse veel õpilaste, neidude, meremeeste, pagarite, kaupmeeste, apteekrite ja parfüümitootjate kaitsjaks. Kõige tuntum on Nikolaus tänapäeval aga kui jõulukinkide tooja – Santa Claus ehk jõuluvana.
Nikolause elust teame faktilist väga vähe: ta elas 4. sajandi esimesel poolel praeguse Türgi edelaosas ja oli Myra piiskop. Muud üksikasjad tema elu kohta on legendilikud. Kuid ükski legend ei sünni päris tühjale kohale – kindlasti pidi Nikolaus olema abivalmis ja inimeste poolt armastatud piiskop, kes seisis nõrgemate ja õigluse eest. Temast räägitavates legendides tõstetakse eriliselt esile heategusid, laste toetamist ja tema palve väge.
Tuntuim lugu Nikolausest on see, kuidas ta kinkis ühe vaese isa kolmele meheleminekueas tütrele raha kaasavaraks. Kui neidusid poleks saanud panna mehele, oleks isa pidanud nad andma lõbumajja. Legendi järgi viskas Nikolaus neidudele öösel salaja akna kaudu kolm rahakotti või kuldkera. Selle loo kaudu on saanud Nikolause sümboliks kolm kuldkera või ümmargust rahakotti.
Teine tuntud lugu Nikolause imetegudest on seotud lastega. Nikolaus olevat üles leidnud ja ellu äratanud kasuahne kaupmehe tapetud kolm poissi. Näljahäda ajal reklaamis too alatu mees oma soolatud sealiha. Nikolaus kahtles kauba õigsuses ja õnnistas lihatünne. Seejärel leiti tünnidest üles kadunud poisid.
Keskajal peeti Euroopas nigulapäeval koolides erilisi lastepidusid ja külla tuli piiskopimantlis Nikolaus ehk lastepiiskop, kes küsitles lapsi, jagas kiitust või laitust. Seepärast on ka jõuluvanal olnud nii kingikott kui vitsakimp. Usinad lapsed, kes oskasid jõuluvanale koolitükke vastata ja olid seega head lapsed, said kingituse, laisad aga said noomida.
Algne nigulapäeval lastele kingituste jagamise traditsioon muutus reformatsiooni ajal. Martin Luther olla 1535. aastal kingituste jagamise viinud üle jõuludele, sest Kristus on meie tõeline kingitus. Luterlikul Saksamaal ei toonud enam kinke püha Nikolaus, vaid püha Kristus ise, keda kehastas väike laps Christkind.
Ingliskeelne maailm tunneb jõulukingituste toojat ikkagi Santa Claus’ina, kuigi tema punane piiskopirüü ja sau on muutunud tundmatuseni teiseks. Siinkohal on hea uuesti meelde tuletada esimest jõuluvana ennast – Püha Nikolaust, kes tegi head ning jagas kingitusi salaja ja midagi vastu soovimata. Jõulukingituste peamine eesmärk on selle saajat õnnelikuks teha.
Kingitustekoti salaja ukse taha jätmine on selles mõttes kõige autentsem jõuluvana tegutsemisviis. Ja kui ta tulebki isiklikult üle koduläve, siis ei pea me häbenema seda, kui tal on tuttav hääl või pereisa kingad jalas. Püha Nikolaus on pidulikult maetud oma hauda, kuid igaüks, kes punases kuues ja mütsis jõuludel kinke jagab, on selle laste sõbrast ja heategijast piiskopi töö jätkaja.
Peeter Paenurm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)