Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Nii hästi kui praegu pole eestlased varem elanud

14.03.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Nathan Kukk enda maalitud portreede keskel, käes pilt suurimast kalast, mis püütud. Agu Veetamm

Intervjuu Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku esimese piiskopi Jakob Kuke poja Nathan Kukega.

Kui palju te oma isa mäletate?
Kahjuks mitte eriti palju – olin kuueaastane, kui isa suri. Mäletan, et Toompeal elades rajas isa meie maja hoovi väikese liumäe ja hiljem õpetas meid malet mängima. Ta abiellus küllaltki vana mehena, kuid oskas hinnata ja hoida perekonda.
Kasvult oli isa pikk mees – 1,98 m ja kui kingad jalga pani, siis sai kaks meetrit täis. Kui Urmas Viilma peapiiskopiks valiti, oli mul hea meel, sest temagi on pikka kasvu.

Teie isa Jakob Kukk oli aastatel 1906–1921 Keila Miikaeli koguduse õpetaja. Milline on olnud teie suhe Keila kirikuga, kuigi te ise olete sündinud alles 1926. aastal?
See suhe on olnud emotsionaalne. Nõukogude okupatsioonist alates oli see ainuke kirik, kus säilitati maali minu isast. Möödunud jõuluõhtul Keila kirikus olles mõtlesin isale, kes sada aastat tagasi siin teenistust läbi viis. Nüüd pidas jõulujutluse Urmas Viilma, kes peab samuti Keila kirikut oma kodukirikuks. Kas on veel kogudusi, kust on tulnud kaks piiskoppi?
Isa külastas piiskopina sageli Keilat. Pärast teda Keila kogudust teeninud Ado Köögardali 40. sünnipäeval käisime kogu perega, mina olin siis alles nelja-aastane.
Külalisi võeti vastu kirikumõisas. Kuidas me sinna sõitsime, seda ma ei mäleta, küll aga on mällu sööbinud pilt pidulauast, kus iga külalise ees põles poolikusse kartulisse torgatud küünal. Tegelikult oli see päris andekas, sest sellisel hulgal küünlajalgu hankida polnud võimalik, pealegi elati tol ajal küllaltki vaeselt.

Jakob Kukk valiti Eesti Luteri Usu Kiriku esimeseks piiskopiks juba siis, kui ta Keila kogudust teenis. Miks valiti just tema kirikupeaks?
Isa oli tark ja töökas mees, teda usaldati. Ta oli 1919. aasta üldriiklikul kirikukongressil vastuvõetud uue põhikirja üks koostajaid ja Vabadussõjas kirderinde kaplan. Piiskopi kohuseid täitis ta juba 1919. aastast, ametisse pühitseti 5. juunil 1921.

Pühitsemistalituse viis läbi Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom, kelle järgi olete saanud oma eesnime.
Isa nimetas teda minu ristiisaks, või oli nende vahel mõni teine kokkulepe, ei tea. Nad olid omavahel suured sõbrad. Mu isa valdas ka rootsi keelt, see lähendas neid veelgi. Kui Söder­blom suri, kirjutas isa talle järelehüüde. See on ära trükitud Nathan Söderblomi mälestuseks välja antud rootsikeelses albumis. Mu Soome sõber Paavo Lavikka leidis albumi Helsingi Kirpputorilt ja tõi mulle Tallinna.

Söderblom kinkis Eesti ametivennale Uppsala puunikerdaja valmistatud karjasekepi. See on vist sama kepp, mida Urmas Viilmagi talitustel kasutab?
Nii on väidetud.

Küüditamisest ei pääsenud ka teie. See päev on ilmselt minutiteni meeles.
Äraviimised toimusid ikka öösel, pimeduse varjus. Mu isa suri 1933. aastal. Kuus aastat hiljem abiellus ema piiskop Rahamägiga, me kõik elasime siis Nõmmel. Hugo Bernhard Rahamägi arreteeriti 25. aprillil 1941 ja nagu hiljem teada saime, lasti ta maha sama aasta 1. septembril Kirovi julgeolekuvangla keldris.
1941. aasta 14. juuni öösel kella poole nelja paiku kolksusid Vene soldatite püssipärad vastu meie välisust, nõudes sisse laskmist. See, mis me kaasa võtsime, oli põhiliselt minu poolt kokku pakitud kraam, mida mina, 14-aastane poiss, arvasin võivat vaja minna.
Ema tegeles mingite paberite täitmisega, vanaema istus voodiserval šokiseisundis ega saanud sõnagi suust. Noorem vend Adam mõistagi sellistest asjadest veel aru ei saanud. Vanem vend Jaak pääses ehmatusest, sest oli just sõitnud Iisakusse onu juurde.
Väravas ootas meid krusa, mille kasti me oma kompsudega ronisime. Kõige väärtuslikum asi, mille kaasa võtsime, oli Singeri käsiõmblusmasin, mis aitas meil Venemaal hinge sees hoida. Kopli kaubajaamas ootas koletu pikk rongitäis loomavaguneid.
Peale laadimine toimus otse veoauto kastist vagunitesse – mehed ja naised lastega eraldi vagunitesse. Nagu hiljem selgus, sooviti nii mehed eraldada perekondadest ja suunata mujal asuvatesse sunnitöölaagritesse, kuhu neist ka suurem osa oma elu jättis. Meie sihtkoht oli Lebažje, kuhu pääsesime rataslaevaga mööda Vjatka jõge.

Teid on küüditatud kokku kolmel korral. Kas inimene võib harjuda sellega?
Vaevalt, et inimene sellega harjub. Pigem muutub tuimaks. 1946. aasta sügisel hakati rääkima, et need, kes alaealistena olid omal ajal küüditatud, tohtisid kodumaale naasta. Kirjutasime kohe koos vend Adamiga vastavad avaldused ja saatsime ära. Kuna talv tikkus peale ja ainukene ühendustee muu maailmaga – jõgi – jäässe minemas, lahkusime Lebažjest vastavat otsust ootamata.
Luba meie ärasõiduks tuli lõpuks siiski emale kätte ja ta saatis selle postiga järele, kuid meieni see ei jõudnud. Koju jõudes elasin onu korteris ja lõpetasin Jakob Westholmi Gümnaasiumi õigusjärglase, Tallinna 7. Keskkooli.
Kui Venemaal õppides oli algul probleeme vene keelega, siis nüüd eesti keelega. Õpetaja Paul Viires  raputas pead, kui minu esimese klassitöö ära oli parandanud, ja küsis, kas ma ikka loodan lõpueksami ära teha. Aga ära tegin.
Pärast keskkooli ma Tartu Ülikooli astuda ei tihanud. Millest elada, kus elada ja kas küüditatuid olekski üldse vastu võetud? Onu oli rääkinud piiskopi kohusetäitja August Pähnaga ja nad pakkusid mulle välja võimaluse minna abiõpetaja – tollal jutlustaja – koha peale Iisaku kirikusse, astudes samal ajal Usuteaduse Instituuti, kus õppetöö toimus kaugõppe vormis aeg-ajalt kokku kutsutavate seminaridega Tallinnas.
Iisaku kasuks langes liisk ka seetõttu, et sealne kant oli lapsepõlve suvedest tuttav, kirikumõisa lubati anda korter ja vend Adamgi elas siinkandis ja õppis alles koolis. Nii ma isa eeskujul kirikut teenima hakkasin. Kui KGB hakkas minu vastu huvi tundma, toodi mind üle Tallinna Toomkoguduse abiõpetaja kohale. Pidin veel asendama August Pähna Kaarli koguduse kantseleis ja ametitalitustel. Hiljem, pärast Oleviste koguduse pastori Pärna arreteerimist, tuli mul lisaks sedagi kogudust teenima hakata.
Kuid KGB huvi minu vastu ei raugenud. Tuli hakata otsima varju- ja pelgupaiku, kuigi ega seegi väga lootustandev üritus olnud. Redutasin Võru- ja Virumaal ja kui 1950. aasta lihavõttepühade eel Tallinna tulin, et tuttavate last ristida, nabiti mind kinni ja sõidutati otsejoones Kawe keldrisse. Ma ei tea, kaua ma seal olin, sest sellistes kohtades kaob ajataju. Aga mõned päevad kindlasti, kuni otsustati, et mind saadetakse tagasi endisesse küüditamispaika Lebažjesse.
Ikkagi tuttav paik.
Kaua ma seal olla ei saanud. Ühel õhtul metsatöölt tulles olid KGB mehed jälle ukse taga. Mulle öeldi, nii lihtsalt see Venemaal käis, et olen arreteeritud ja pärast eluaseme läbiotsimist viidi mind Kirovi julgeolekuvanglasse, kus algas seitse kuud kestnud ülekuulamismenetlus.
Mida kauem see kestis, seda rohkem veendusin, et ilmselt oldi otsustatud minu ellujäämise kasuks. Muidu poleks olnud mõtet defitsiitseid ruume kinni hoida. Lihtsam oleks olnud kuul kuklasse ja rahu majas, nagu paljudel juhtudel tehtigi.

Noored ja tugevad mehed saadeti enamasti sunnitöölaagrisse.
Nii oligi. Pärast pikka ootamist tegi sõjatribunal otsuse kähku – tund aega ja valmis! Otsus oli šabloonne – 25+5 aastat paranduslikke töid sunnitöölaagris ja sõit Vorkutasse võis alata. Paar päeva kohanemist kliima ja ajavööndiga ning siis kutsuti mind kvalifikatsioonikomisjoni. Üks juudist saatusekaaslane soovitas, et nimetagu ma end mingiks spetsialistiks, näiteks ehitusmeistriks, neid olevat alati vaja.
Vastasel juhul oled poole kilomeetri sügavusel kaevanduses, kuhu sa ka jääd. Nii ma tegingi ja mind viidi ehitatava söekaevanduse ehituslaagrisse. Ehitusspetsialisti „karjääri“ tipp oli hüdroelektrijaama ehitamine Vorkuta jõele, kus pidin koordineerima montaažibrigaadi tööd ja minu käsutusse kogunes vastavalt vajadusele kuni 150 alluvat.
Töö iseenesest oli huvitav, kui pidid kogu aja tegelema asjadega, millest sul polnud õrna aimugi. Palju aitas loogiline mõtlemine. Igatahes sain hea põhja ja lisaks peotäie kogemusi hilisemate kokkupuudete tarvis ehitusvallas. Kui Stalin 1953. aasta märtsis suri, tekkis inimestes nagu mingi lootuskiir, et ehk hakkab nüüd midagi muutuma. Laagris ei muutunud küll kohe muud, kui barakid jäid lukustatuks ja välja tööle ei viidud esialgu kedagi.
Ilmselt oodati korraldusi kõrgemalt poolt. Kartused olid põhjendatud, sest vangide rahulolematuse süvenedes lõpetati söekaevandamine mitmes kaevanduses. Kuna Leningradi tööstus toimis põhiliselt Vorkuta kivisöe baasil, siis kirjutati saabunud tühjadele söevagunitele loosungeid: „25 aastat sütt ei tule!“ See streik või mäss, kuidas seda ka ei nimeta, levis nagu kulutuli üle kogu Nõukogude Liidu, jõudes välja Krasnojarski laagriteni kaugel Siberis.
Meie laagrisse saabus komisjon eesotsas NSV Liidu peaprokuröriga, keda saatsid neli kindralit. Nad tulid ära kuulama vangide rahulolematuse põhjuseid ja nõudmisi. Kuidas mina sinna läbirääkimiste laua taha sain või kes mind sinna sokutas, seda ma ei tea, aga seal ma olin ja otse minu vastas, laua teisel poolel istus prokurör ise, kes pidas mind millegipärast vangidepoolseks pealäbirääkijaks.
Ja nii esitaski prokurör oma küsimused otse mulle kui vastas istujale. Eks ma siis pingutasin, esitades oma arusaamised olukorrast võimalikult korrektses vormis. Püüdsin eraldi toonitada vajadust otsuse järele paljud süüdistusaktid uuesti läbi vaadata, et olukorda rahustada. Meiepoolne esindus, meid oli mäletatavasti viis meest, oli üldjoontes rahumeelselt häälestatud, vaatamata laagri võrkaia taha rivistatud soldatitele-kuulipilduritele, mille kohta tegime ka vihjeid laua teisel pool istujatele.
Teisiti läks aga ühes naaberlaagris. Kui kõrge komisjon sinna sõitis, kostis sealt püssipauke ja kuulipildujavalanguid. Nagu hiljem selgus, loobiti seal tulijaid telliskividega, mille peale valvurid avasid vangide pihta tule. Surmasaanuid oli poolesaja ringis, komisjon laagrisse ei sisenenud. Varsti pärast komisjoni külaskäiku kutsuti mind laagriülema juurde ja soovitati kirjutada Moskvasse sm Vorošilovi nimele taotlus minu süüdimõistva otsuse läbivaatamiseks ja muutmiseks.
Aitasin samasugust palvekirja kirjutada veel kolmel eestlasest kaasvangil ja mõne kuu pärast teatatigi meile, et oleme karistusest vabastatud ja võime koju minna. Muidugi, kes kuhu. Mulle edastati piletid Faljonki alevisse, kohta, kuhu vahepeal olid meie perekonnad edasi viidud. Faljonki oli tüüpiline Venemaa kolgas, kust kõik, kes vähegi said, põgenesid Kirovisse.

Olete kokku lugenud ameteid, mida on tulnud asumisel olles pidada?
Kergem on lugeda ameteid, mida ma pole pidanud. Põllumehe, metsatöölise ja kaluri ameti kõrval olen olnud peainsener, fotograaf, korra isegi iluuisutamisturniiri kohtunik. Iluuisutaja Uno Zimmermann, kes oli samuti välja saadetud, pakkus mind välja.
Nii ka läks: vabastus töökohast, töötasu, prii sõit ja majutus ning peaasi – milline au! Mul polnud küll varem iluuisutamisega kokkupuuteid olnud, küll olin aga näinud enne sõda, kuidas Sonja Henie seda kunsti filmilinal esitas. Mulle tehti selgeks, et vaadaku ma, mida teised kohtunikud, auväärsed vene daamid hindeks välja pakuvad ja püüdku ma nende numbritest mitte palju erineda.
Hea nõu, esialgu ka nii läks, aga hiljem märkasin, et need „auväärsed“ kohtunikud ootasid üha rohkem ära, kuni mina olin oma hinde välja riputanud, et siis minu pealt snitti võtta.

Eestisse tagasi jõudes tulite Keilasse?
Venemaalt pääsesime tulema 1957. aasta kevadel. Tallinna küüditatuid sisse ei kirjutatud, küll aga Keilasse. Soovides lahendada elamise praktilist poolt, küsisin Keila Tarbijate Kooperatiivist, et ega neil tööd pole pakkuda. Minu nime kuuldes vastasid nad, et neil juba töötab üks Nathan Kukk, nimelt laohoidjana. Kui ma aga soovisin temaga kohtuda, öeldi mulle, et momendil on ta puhkusel ja kuhugi ära sõitnud.
Esimest korda sain oma nimekaimust teada 1936. aastal, kui temale adresseeritud kiri sattus linna teises servas asuvasse meie maja postkasti. Täielik mõistatus! Huvitaval kombel olen tema nime näinud nii Leningradi kui ka Kirovi transiitvangla seintel ehk „külalisraamatus“.
Alati oli ta jõudnud seal olla enne mind. Olen hiljem jälile saanud, et see teine Nathan oli omaaegse riigivanema Juhan Kuke poeg. Tema endaga ma ei kohtunudki. Küll aga olen ta pojapojaga käinud Nõmme Hiiu kalmistul Nathan Kuke haual. Keilas ei olnud ma kaua. Kui avanes võimalus saada tööle Toiduainete Tööstuse Ministeeriumi konstrueerimise ja tehnoloogia büroosse, asusin Tallinna.

Töökoha osas jäite vägagi paikseks?
Töökohti oli mul hiljem tõesti üks, kuid hobisid see-eest palju. Noorena olen harrastanud lauatennist, laskmist, vehklemist. Mulle meeldib mängida malet ja bridži, ma kogun marke ja olen kirglik kalamees. Ma maalin, luuletan ja aastaid võtsin oma lõbuks hääleseade tunde. 42 aastat laulsin Teaduste Akadeemia meeskooris. Mind kutsuti ka RAMi, aga ma loobusin, sest koor käis sageli välisreisidel, aga mulle poleks sel ajal keegi väljasõiduluba andnud. Nii jäin truuks TAMile.

Ometi sai teist Hispaania aukonsul Eestis.
See on huvitav lugu. Hispaania keele avastasin enda jaoks kolmeaastastel kursustel keeltekoolis. 1965. aasta paiku otsustasime 15–20 lõpetajaga asutada pooleldi põrandaaluse klubi, et mitte lasta õpitut raisku minna ning püüda leida kontakte Eestit külastavate turistide ja siin õppivate kursantidega Hispaaniast ja Ladina-Ameerikast.
Klubile panime nimeks Los Sinceros, mille eestikeelseks vasteks sobiks „Avatud“ selle sõna sügavamas tähenduses. Mind kui ühte mõtte algatajat kohustati täitma klubi presidendi kohustusi. Seda ma tegin 22–23 aasta vältel.
Pärast seda, kui ma olin aidanud aeg-ajalt välisministeeriumi mõne etiketikohase hispaaniakeelse pöördumise või kirjapealise vastavusse viimisel ametlikes dokumentides, öeldi mulle, et Hispaania suursaadik Helsingis soovib leida sobivat isikut aukonsuli kohale Eestis. Kas ma ei sooviks Hispaania suursaadikuga kohtuda ja seda arutada.
Suursaadikuga leidsime kiiresti ühise keele ja meele ning olingi, nagu hiljem aeg näitas, kuueks aastaks selle ametiga kokku laulatatud. Täitsin aukonsuli rolli meeleldi, sest see aitas mul oma võõrkeeli elus hoida.
Tegevus ise seisnes algul, kui veel ei olnud viisavabadust Schengeniga, viisataotluste vastuvõtmises, nende toimetamises saatkonda ja ka tagasi toomises.
Turismi kasvades oli see koormus üpris suur, tippaegadel tuli isegi korra nädalas Helsingis käia. Teiseks tuli juriidiliselt tõendada ja kinnitada mitmesuguseid dokumente. Tegeleda tuli Hispaaniast Eestisse tulnud ametiisikute ja nende jooksvate probleemidega, samas aidata hispaanlasi, kes olid kaotanud oma dokumendid või muul viisil hätta sattunud. Tööd jätkus igaks päevaks.

Hispaaniat tunnete väga hästi?
Loomulikult olen ma Hispaanias mitu korda käinud ning selle maa ja kultuuri kohta palju lugenud. Hispaania on nii suur ja mitmekülgne maa, et hispaanlastel endalgi pole kerge oma riiki tundma õppida. Minu reisid Läände toimusid juba pärast Eesti vabakssaamist ehk okupatsiooni lõppu. Või õigemini paar aastat enne seda, kui inimesed juba rohkem liikuma pääsesid.
Pärast korduvaid äraütlemisi sain 1988. aastal loa külastada USA-s Californias oma ema. Väljasõiduluba oli minu jaoks üllatus. Veel suurem ime oli see, et mu ema lubati 1966. aastal sõita USA-sse külla oma õele, kuigi oli teada, et ta ei kavatsenudki tagasi tulla ja ei tulnudki, tal oli ju poeg Jaak samuti seal.
Sealtpeale olen reisinud nii palju, kui aega, tervist ja tahtmist on. Kindlasti oleks ma reisinud rohkem, kui poleks olnud raudset eesriiet. Rohkem kui suurtes gruppides ja giidi saatel meeldib mul liikuda omapäi. Mulle meeldib maid avastada läbi inimeste ja mitmete keelte oskus on seda võimaldanud.
Ma olen tänulik Westholmi koolile, mille üks pearõhkudest oli võõrkeeltel. Alates esimesest klassist õpiti saksa keelt, kolmandast prantsuse ja viiendast inglise keelt. Seitsmendast-kaheksandast oli soome või vene keel vabal valikul. Hiljem lisandusid veel vanad klassikalised ladina ja kreeka keel. Koolist saadud huvi keelte vastu on jätkunud senimaani.

Väga levinud on küsimus – kas me sellist Eestit tahtsimegi? Kuidas vastaksite teie sellele küsimusele?
See küsimus natuke ärritab mind. Ma ei saa aru, mida tahavad need inimesed, kes ei ole rahul. Ma ei mõista nostalgiat nõukogude aja suhtes. Nii hästi kui praegu pole eestlased varem elanud.
Agu Veetamm
Intervjuu on ilmunud Keila Lehes 23. veebruaril 2018.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)