Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Neist, kes istuvad oreli taga ja mängivad

13.03.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Kes mängivad Eestimaa kirikutes oreleid, kas mehed või naised? Rõõmustav on, et leidub mõlema soo esindajaid. Kuigi tuleb tõdeda, et siiski suurem osa Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku orelimängijaist on praegu naised. Kas see on alati nii olnud?

Kantoriinstitutsiooni hiilgeaegadel 16.–17. saj Tallinnas olid kantoriteks eranditult mehed, ka hilisemates allikates räägitakse ja mõeldakse kirikumuusikutest kui meesterahvastest. Köster oli otse loomulikult mees! Mõtteviisi muutust võib märgata alles 20. sajandi algul.

Esimene orelisolist
On tähelepanu väärt, et Miina Härma (kuni nime eestistamiseni 1935. aastal Miina Hermann) oli üks esimesi eestlasi, kes asus Peterburi konservatooriumisse õppima. Samuti oli tema esimene, kes juba 1889. aastal võttis ette pikema kontserdireisi, esinedes orelisolistina Eesti- ja Liivimaa kirikutes.
Tema puhul segunesid soolised eelarvamused seisuslikega, Härma oli küll kooliõpetaja tütar, kuid siiski «maarahva» hulgast. Seetõttu lisandus tema kontsertidele kindlasti ka muusikaväline, rahvuslik aspekt. Kahtlemata pani Miina Härma just orelimänguga aluse oma erakordsele populaarsusele. Kuid ta ei jäänud oreli juurde, pärast mitmeaastast esinemist nii kodu- kui välismaal jäi orelimäng soiku. Ühe ajalehe kontserdiarvustusest võib lugeda, et «eeskavas olid needsamad tükid, mis ta mõne aasta eest siin juba mängis», ja et «ta mängis oma tükid selsamal viisil, nagu ennegi ja mõnda enam mitte nii hästi».
Orelimänguga on jah see häda, et pilli peab ikka harjutama, isegi kui oled oma õpingud lõpetanud. Paljude muude tööde ja tegemiste kõrvalt harjutusaega leida on aga keeruline.

Naiste osakaal suureneb
«Hää muusikaanne, kunstipärane maitse, tubli tehniline osavus, kuigi mitte just kunstniku täielisemate omaduste ulatuses, ja hää teoreetiline haridus on kiriku organisti tingimata tarvilised nõuded. /…/ Kuna orelikunstnik helikunsti enese pärast oma sihi poole rühib, püüab kiriku organist kogu oma võimist ja mänguosavust Issanda kiitmiseks ja evangeeliumi teenimisele pühendada.» (R. Griwing ja P. Ilves, «Kirikumuusika»; Tartu: Odamees, 1921)
Eks kõla kaunis kaasaegselt? Selle tsitaadi autori Rudolf Griwingi asutatud muusikakoolis õppis kokku umbes 700 õpilast, nende seas oreliklassis 32 meest (vt lk 15). Samuti korraldas Griwing suvekursusi köstritele-organistidele.
Tallinna konservatooriumis August Topmani oreliklassi lõpetanute seas (aastatel 1925–1939) oli 50 lõpetajast juba 16 naist. Need olid kontsert-orelimängijad, kuigi ka nemad said õppida nii liturgilist orelimängu kui ka koorijuhtimist. 1930. aastal EELK konsistooriumi juurde loodud Eesti Kirikumuusika Sekretariaat korraldas 1936. aastal köstrite kursuse, kus 22 õppurist kolm olid naissoost. 1937 avati Tallinna konservatooriumis kirikumuusika eriala, kuid enne selle likvideerimist 1940. aastal jõudis lõpetada vaid viis inimest (neli meest, üks naine).
Muutus toimus nõukogude aja saabudes, mille alguses pärast sõda oli puudus nii kirikuõpetajatest kui organistidest. Majanduslikult polnud eriti maakogudustel võimalik ülal pidada nii õpetajat kui organisti. Mure lahendati nõnda, et kirikuõpetajate abikaasad tulid orelit õppima usuteaduse instituudi (tol ajal Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon) kirikumuusika osakonda.

Võimaluste rohkus
Eriti aktiivne oli osakonna töö 1950–60ndatel, kui õppisid paljud praegused tegev-kirikuorganistid, enamuses naised. Tollest ajast pärinebki suhtumine, et muusikuid ja teolooge peaks rohkem kokku viima – see tuleks tervele kirikule kasuks …
Uue Eesti aja alguses mindi Soome ning Saksamaale kirikumuusikat õppima (nagu Härma kunagi Peterburi läks), seal õppinutest ja Eestisse naasnutest on jällegi enamik naised. Taasiseseisvunud Eestis tegutses aastatel 1991–1999 kirikumuusikakool, mille 29 lõpetaja hulgast leiab kolme härrasmehe nime, seal õppinute hulgas leidub veel paar. Praegu õpivad usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonnas vaid naissoost õppurid.
Eesti muusika- ja teatriakadeemia oreli erialal ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias õpib küll nii mehi kui naisi, kaalukauss on siiski enam naisüliõpilaste poole kaldu.
Loomulikult ei saa kõrvale jätta igapäevaelu dimensiooni – kui ikka põhitöö kõrvalt kirikumuusikutööd teha (ja nii seda suuremas osas kogudustes tehakse), kaob «tubli tehniline mänguosavus» kiiresti. Aitab vaid usk ning eriline pühendumine ja see kehtib nii mees- kui naisorganistide puhul. Ilma pühendumise ja missioonita ei ole võimalik kirikus töötada!
Tagasi tulles Miina Härma juurde – kirikuorganisti temast ei saanud, kuid selle naise tähtsust Eesti kultuurielus on võimatu alahinnata.
Üldiselt võime olla õnnelikud, et orelit kirikutes ikkagi veel mängitakse. Siia lõppu sobib veel üks tsitaat «Kirikumuusikast»: «Iialgi ärgu unustagu organist seda ära, et tema kogudusele mängib, kogudus aga mitte tema pärast kirikus ei ole, ja et kogu tema mängust alati läbi kõlaks: Au olgu Jumalale kõrges!»
Kristel Aer,
organist

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)