Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Neile, kelle elu meri on nõudnud

02.11.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Parvlaeval Estonia hukkunute mälestuseks ning tänuks pääsenute elude eest
ImageQueen Elizabeth II on maailma kuulsaim ookeanilainer. Kui see peaks ühel pimedal südaööl kümne miili kaugusel Prantsuse rannikust sügistormis ühes kogu meeskonna ja reisijatega põhja minema, vapustaks see kogu maailma.
Buckinghami palee ja Briti peaministri residents ujutataks kaastundeavaldustega üle, peetaks mälestusjumalateenistusi, organiseeritaks korjandusi ohvrite perekondade toetuseks. Peaminister esineks parlamendis vastava avaldusega ning algatataks uurimine mõne auväärse Law Lord’i juhtimisel, kes esitaks teravaid küsimusi ning ootaks nendele täpseid vastuseid. Esitataks aruanne, millele järgneks vastastikused süüdistused, vandenõuteooriad ja kahetsusväärne, ent vältimatu nõiajaht. Laeva ehitanud kompanii aktsiad langeksid silmapilkselt. Seejärel jätkaks maailm pöörlemist, nii nagu ta seda alati on teinud. Nende jaoks, keda tragöödia on vahetult puudutanud, pole muidugi maailm enam kunagi endine.
Tormine Läänemeri nõudis 852 inimelu
Estoniat tabas selline katsumus 28. septembril 1994 kell 01.50, kolm aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Estonia oli Eesti laevastiku au ja uhkus, 15 000tonnise veeväljasurvega valge praamlaev.
Estonia pardal oli 989 reisijat ja 189 eestlasest meeskonnaliiget, ühtekokku 1178 inimest. Neist pääses vaid 137, nende seas üks Briti kodanik, härra Paul Barney. Hukkus 280 eestlast. Merest õnnestus kätte saada vaid 92 surnukeha.
Homo sapiens’il on kummastav võime mäletada, kus ta mõne kohutava õnnetuse hetkel viibis ja mida tegi. Selliste vapustavate sündmuste näiteiks tuuakse president Kennedy mõrva 22. novembril 1963 Texase osariigis Dallases või terroritegusid New Yorgis ja Washingtonis 11. septembril 2001. Eesti idanaabri pisut autoritaarsete kalduvustega valitseja Vladimir Putini jaoks oli selliseks sündmuseks läbikukkunud riigipöördekatse 20. augustil 1991, mis olevat olnud 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Jäägu talle see arvamus. Teised võivad arvata teisiti.
28. septembril 1994 pisut enne kella üheksat teatas härra major (nüüd brigaadikindral) Alar Laanemann Kadri-orus Weitzenbergi kasarmus mulle, et Estonia on hukkunud koos kõigi pardal viibinutega. Mul jätkus vaid oidu öelda, et see on alles esialgne informatsioon ja et ükski ÜRO Eesti Rahuvalvekompanii ohvitser, keda mul oli au õpetada, ei saanud pardal olla, sest olime neid kõiki alles eelmisel õhtul kell viis näinud. Sellegi poolest võis mõnel meie 38 õpilasest olla laeval sugulasi. Major lubas järele uurida.
Õnneks selgus, et meie kartused olid asjatud. Tunni alguses tegime minutilise leinaseisaku hukkunute mälestuseks. Seejärel alustasime tööd. Elu läheb edasi.
Kursuste lõppedes 1995. aasta jaanuaris otsustasid õppejõud ja õpilased teha annetuse hukkunute lähedaste toetuseks asutatud fondile. Meie, kes me töötasime vaid 200 meetri kaugusel presidendi residentsist, kutsusime riigipea härra president Lennart Meri meie annetust vastu võtma.
Ta tuligi. Nii ka Tema Majesteedi suursaadik härra Charles de Chassiron. Kohal viibis ka Eesti Televisioon. Nad olid väga teretulnud, sest meie üritus oli auväärne. Härrased Arafat ja Rabin, kui neil olnuks soov ka sel külmal talvepäeval teleuudistes domineerida, pidanuks valusalt pettuma. Meie siin Euroopa idaserval avaldasime oma kaastunnet kannatanutele ja teleauditooriumi kogu tähelepanu oli suunatud meile.
Kohutavad «kuid»
Parvlaev Estonia oli öisel reisil Tallinnast Stockholmi. Kella ühe paiku öösel oli laeva kiirus 14 sõlme, tuule kiirus 15–20 m/s. Lainekõrgus ulatus 3–4 meetrini (ohtlikuks loetakse 7 meetri kõrguseid laineid). Lähim maa, Utö saar, asus 41 kilomeetri kaugusel.
Sel hetkel kostus metallikolinat. Laeva vöörivisiir murdus lainete surve all. Ramp rebiti eest ning vesi tungis autotekile. Laev destabiliseerus. Kakskümmend minutit hiljem anti häire. Laev kaldus 20–40 kraadi tüürpoordi. Pool tundi hiljem, kell 01.50 kadus laev lainete alla, jättes 250 inimest jäisele merele oma elude eest võitlema. Ülejäänud olid juba hukkunud.
«Tugitoolikriitikul» on muidugi kerge tagantjärele tarka mängida, kuid pääsenute tunnistustest võib järeldada, et kui visiir olnuks varustatud sensoritega, kui hoiatus oleks antud varem, kui reisijad oleksid eelnevalt läbinud evakueerumisõppused, kui hädakutsung oleks olnud arusaadavam, kui reisijad ja meeskond suutnuks leida õigel ajal päästevestid ja -parved, võinuks pääseda rohkem kui vaid 137 inimest. Nagu ütles mereminister Winston Churchill 1915. aastal ebaõnnestunud Dardanellide operatsiooni puhul: «Kohutavad «kuid» muudkui kuhjuvad.»
Estonia uppus kell 01.50. Reisilaev Mariella jõudis õnnetuspaika 02.12, viiskümmend minutit pärast esimest hädakutsungit. Selleks ajaks olid paljud neist, kel oli läinud korda pärast laeva põhjavajumist veel pinnale jääda, juba kas uppunud või surnuks külmunud. Esimesed Soomest startinud päästekopterid jõudsid õnnetuspaika kell kolm.
Neile, kes soovivad selle katastroofi kohta jäisel Läänemerel rohkem teada saada, soovitan lugeda härra Paul Barney intervjuud, mille ta andis 11. märtsil 1997 Oprah Winfreyle ja mis on kättesaadav Internetis. Härra Barney oli üliõpilane, kes oli teel Tallinnast Stockholmi ja otsustas ööbida Estonia ülemisel tekil asunud kohviku pingil, sest pidas kajuti hinda enda jaoks liiga kalliks. Ta oli üks 137st, kel õnnestus pääseda. Tema jutustus on suurepärane näide suurest vaprusest, tahtejõust ja meelekindlusest.
Oleme tänuvõlgu ka vapratele ja osavatele soome kopteripilootidele ja päästetöötajatele, kes inimelusid päästes panid kaalule oma elu.
Kolm nädalat hiljem, 20. oktoobril 1994 jõudsid Tallinna sadamasse 38 puusärki eestlastest ohvrite säilmetega. Sadamas seisvad laevad lasid lugupidamise märgiks udusireenidel unnata. Hukkunute kirste omastele toimetavad veoautod sõitsid üle nende teele laotatud kuuseokste. Lääne kommentaatorid olid hämmingus, kuni neile selgitati, et see on eesti tava. Nii pehmendatakse sümboolselt lahkunute teed viimsesse puhkepaika. Ajakirjanikud olid liigutatud.
Mälestusmärgid ohvritele
Stockholmi külastajad võivad seal näha ilusat mälestusmärki Estonial hukkunutele. Eestis seevastu võib näha tervenisti kolme mälestusmärki (õigupoolest on neid rohkemgi – lisaks järgnevalt loetletutele ka Pärnus, Võrus ja Kadrinas). Need on rajatud mitte üksnes ohvrite mälestuseks, vaid ka nende auks, kes riskisid teiste elude päästmisel omakasupüüdmatult oma eluga.
Esimene asub kõrgendikul Tallinna keskaegse vanalinna põhjabastioni ees. Mälestusmärk avati 1996. aastal ja selle autoriteks on eesti kujur Villu Jaanisoo ja soome arhitekt Jorma Mukala. See kujutab endast purunematust terasest kaart, mis meenutab vikerkaart, sümboliseerides katkenud joont või, kui soovite – lainet. Selle kõrval on mälestustahvel, millesse on raiutud 852 ohvri nimed. Tulevikus on plaanis paigutada see mälestustahvel Viimsi Püha Jaakobi kirikusse.
Teine mälestusmärk, mille autor on eesti skulptor Mati Karmin, asub Hiiumaa põhjatipus Tahkuna poolsaarel. See on rajatud 1995. aastal ja koosneb nelja ilmakaarde vaatavate lapsenägudega pronkskellast (11 reisijat olid alla 12aastased lapsed, neist ei pääsenud ükski), mis ripub rauast raami külge kinnituva ristikujulise pendli otsas. Kogu kaadervärk toetub laevakujulisele betoonist alusele, mida ümbritseb üha kasvav kivihunnik, mille on ohvrite mälestuseks kokku kandnud mälestusmärgi külastajad.
Soovi korral võib kella helistada, ent kui tuule kiirus ületab 15–20 m/s, pole selleks tarvidust – kell heliseb iseenesest lahkunute mälestuseks.
Kolmas mälestusmärk on kirik, mis on nimetatud apostel Jaakobuse, meresõitjate ja kalameeste kaitsepühaku järgi. See asub Viimsi poolsaarel, Tallinnast põhjas. Kirikuhoone meenutab kummulipöördunud laeva ja kellatorn laeva kiilu. See on esimene luterlik jumalakoda, mis on Eestis pärast 1938. aastat ehitatud. Kirikus on 205 istekohta. Ehituse patroonideks olid kadunud president Lennart Meri ja peapiiskop Jaan Kiivit.
Et hukkunutele paistev valgus ei kustuks
Ka Briti kodanikud, kes (nagu siinkirjutaja) selle kurva sündmuse aegu elasid ja töötasid Eestis, tundsid, et oleks õige anda oma panus mälestusmärgi rajamisse.
Poolteist aastat pärast Estonia uppumist kirjutati Tallinnas alla Porvoo lepingule, mis liidab luterlased ja anglikaanid üheks koguduseks. Tänu sellele võib siinne briti kogukond pidada tasuta jumalateenistusi Tallinna Püha Vaimu kirikus. Seegi on üks põhjusi, mis on ajendanud meid Viimsi Püha Jaakobi kirikut toetama.
Meie panuseks on altar, kantsel ja ristimisvaagen. Või kui soovite – usk, lootus ja armastus. Altar on ühe Portsmouthi katedraali altari koopia. See on vägagi sobiv. Kiriku lõunalöövi seinal, Solenti väinas 17. juulil 1545 uppunud kuningas Henry VIII lipulaeva Mary Rose meeskonnaliikme, kes maeti katedraali 19. juulil 1984, haua vastas asub mälestusmärk 112 briti mere- ja õhuväelase auks, kes langesid Läänemerel lahingutes Eesti ja Läti vabadussõjas 1918.–1920. aastal.
See mälestusmärk on ainulaadne, olles Suurbritannias ainus mälestusmärk sõjas langenud briti sõjaväelastele, mis on püstitatud mõne välisriigi, siis Eesti, kulu ja kirjadega.
Porvoo lepingu allakirjutamise kümnendal aastapäeval toimus Londonis Southwarki katedraalis jumalateenistus. Seal korraldatud korjandusest kogunenud raha anti üle Viimsi Püha Jaakobi kiriku toetusfondile. Me oleme tänulikud kirikuõpetaja Ste-phen Knowersile, ooperilaulja Pille Lille õemehele, kes selle korjanduse organiseeris. Southwarki katedraali külastaja märkab seal 1995. aastal Thamesi jõel lõbusõidulaevaga Marchioness toimunud tragöödias hukkunutele pühendatud mälestusmärki.
Niisiis peeti jaagupipäeval, 25. juulil kiriku sisseõnnistamise jumalateenistus. Kohalviibinute seas olid eri konfessioonide ja rahvaste esindajad. Jumalateenistuse viisid läbi peapiiskop Andres Põder ja Tallinna kirikute vaimulikud. See kestis pisut üle tunni – sama kaua kui kulus Estonial uppumiseks. See oli väga liigutav jumalateenistus.
Jumalateenistuse järel peeti kiriku lähedal asuvas vanas koolimajas, mis nüüd on ümber ehitatud Viimsi muuseumiks, pidulikke kõnesid ja tehti annetusi. Avakõneleja oli proua Helle Meri, kelle sõnad olid samavõrd elegantsed kui ta rõivastus ja hoiak. Ta juhtis õigustatult tähelepanu sellele, et kirik pole pühendatud mitte üksnes ohvrite mälestuseks, vaid ka pääsenute ja nende päästjate auks. See on kirik kõigi jaoks.
Paremuselt teise kõnega – olgu öeldud, et kõik kõned olid väga kõrgest klassist, välja arvatud minu oma, mis aga vähemasti oli ette kantud eesti keeles – esines Helsingi Lauttasaare kiriku pastor härra Kai Engström, kes tõi peale teretulnud rahasumma kiriku fondile kaasa ka küünla, peegeldades peapiiskop Põderi mõtet, et kirik oleks lootuse märgutuleks kogudusele, ja soovi, et hukkunutele paistev valgus iialgi ei kustuks. Eeskätt neile, kes on andnud elu Euroopa sisemerel – Läänemerel.

Image
Krahv George Carlisle,
Suurbritannia Balti Nõukogu patroon

Viimsi Püha Jaakobi kiriku toetusfond on endiselt avatud. Soovijad võivad saata oma annetused Hansapanga arvele 221016998736. Need võetakse tänuga vastu.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)