Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Narva kirikute päevad ühendavad kõiki kohalikke kristlasi

05.09.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikute päevade korraldustoimkond on pikalt ettevalmistusi teinud ja palju kordi Narvas käinud. Piiskop Tiit Salumäe koos korraldustoimkonnaga Narvas selle aasta jaanuaris. Arhiiv

Narvas toimuvad kirikute päevad 28.–30. septembrini.

Selline üritus leiab siin aset esimest korda. Ettevõtmine on oma olemuselt erakordne: kõik kristlikud konfessioonid Narvas, kes tavaliselt hoiavad üksteise suhtes teatud distantsi, teevad ühtse programmi raames koostööd. Sellisel moel saab praegusaegne suund – oikumeenilised teenistused – ka Narvas tegelikkuseks.
See uudis sai põhjuseks tutvuda ühega päevade organisaatoritest, EELK piiskopi Tiit Salumäega. Piiskopi juhtimise alla kuuluvad mitme piirkonna kirikud Eestis, sellest aastast ka Virumaal. Talle anti tänavu prestiižne aasta eurooplase tiitel.

Kohtume oludes, kus leiab kinnitust, et Eesti on kõige ateistlikum ja kõige uskmatum Euroopa riik. Toetudes oma vaimulikukogemusele, kas olete sellega nõus?
Tiit Salumäe: Ma ei arva, et see on päris nii. Ilmselt võlgneme selle reputatsiooni statistikale: siin sõltub tulemus sageli sellest, kuidas oli esitatud küsimus. Näiteks kui keegi ei tunne teatud termineid ja erialasõnu, siis talle tundub, et ta ei või ennast usklikuks nimetada. Mulle näib, et peamine on inimese suhtumine asjadesse.
On kahetsusväärne, et meie koolides pole usuõpetust või kui ongi, siis fakultatiivainena. Sageli on põhjuseks vastava ettevalmistusega õpetajate puudus. Meie kirikuna näeme oma missiooni kristliku hariduse toetamises.

Kuidas teie isiklikult jõudsite Jumala juurde ja saite vaimulikuks?
(Naeratab.) Ma sündisin jõulude ajal … Minu isa oli pastor Kuusalus. Pastoriteks said ka minu kaks venda.
Minu isa töötamine Issanda viinamäel jäi väga raskesse sõjajärgsesse aega. Raskused polnud ainult materiaalsed, vaid ka vaimsed: tehti aktiivselt ateistlikku propagandat, muutus inimeste mentaliteet. Kirikule ei antud praktiliselt mingit võimalust ellu jääda. Ma loomulikult nägin seda kõike ja sain aru, kuid otsustasin siiski omandada teoloogilise hariduse, ehkki esimene mõte oli olnud minna õppima Tartu ülikooli õigusteadust.
Õppisin Tallinnas veidi üle viie aasta. Pärast lõpetamist 1975. a suunati mind teenima Haapsallu.

24aastane ja juba vaimulik? Juhataja igapäevaelus ning kui tänapäevast kõnepruuki kasutada, siis mänedžer. Oli ju vaja hoida korras kiriku majapidamine.
Üldiselt oli vaja teha palju rohkem. Jaani kirik, kus ma teenisin, oli sellises olukorras, et remont oli vältimatu. Ent kuidas võis tollal üldse midagi kuskilt hankida? Ehitusmaterjale, vahendeid töö eest maksmiseks … Me tegime seda kõike talgute korras, pühakoja remondiga oli hõivatud ligemale 100 inimest. Selle käigus sain hästi tundma oma koguduse liikmeid, minuga omakorda said tuttavaks tavalised linnaelanikud.
1980ndate lõpus saime kogudusele tagasi toomkiriku, mis oli pärast restaureerimist mõeldud teha kontserdisaaliks.
Oli juba perestroika aeg ja erilisi jõupingutusi linnavõimude veenmiseks vaja polnud. 1990. a jõulude ajal toimus kirikus esimene jumalateenistus. Nii et nüüd on kogudusel kaks kirikut. Aga Haapsalu on mulle väga kallis sellepärast, et olen siin ennast alati vabana tundnud: olen saanud rääkida kõigest, millest olen tahtnud.

Piiskopina vastutate nüüd ka Ida-Virumaa eest. Mida arvate luterluse olukorrast selles piirkonnas? Mida kavatsete teha, et seda arendada?
Teame, et alati saab kõike paremini teha. Kuid reaalsus on see, et paljudes Ida-Virumaa keskmise suurusega asulates ei ela eriti palju inimesi. Kunagi oli rahvaarv palju suurem, piirkonnas olid suured koolid. Sama on siis ka kirikutes. Tahan märkida, et see pole üksnes Ida-Virumaa probleem, kuigi siin mängib oma osa kindlasti ka keeleküsimus. On suur väärtus, et jumalateenistusi peetakse juba ka vene keeles, kuid olukorda oleks vaja veelgi parandada.

Kuidas elavad meie usukaaslased välismaal? Õigeusu pühakodasid taastatakse ja ehitatakse. Kuidas on lood luteri kirikutega?
Nende seas on üks suur kristliku elu keskus – Jaani kirik Peterburis. Suureks sammuks kohaliku luterliku kogukonna elus võib pidada pühakoja restaureerimist. Viibin seal alati hea meelega ja näen, kuidas kirik täitub elu ja inimestega, mh tänu kultuuriüritustele.
Aga on ka vähem tuntud luterlikke kogukondi, nagu näiteks Krasnojarski krais Ülem-Suetuki külas, kus ma ka olen viibinud. On lihtsalt ime, et 170 aasta jooksul, mil see küla on eksisteerinud, pole selle elanikud unustanud oma juuri. Säilinud on traditsioonid ja isade usk; kohalikus koolis õpetatakse eesti keeles.
Meie kirikud tegutsevad ka Soomes, Helsingis (eestlasi on Soomes ca 70 000) ja Rootsis. Need on teistsuguse iseloomuga diasporaad ja kiriku tegevus toimub seal väga professionaalselt. Praostkonnad on ka Saksamaal, Inglismaal, USAs, Kanadas.

Mõnel pool maailmas on kirikud tühjad, hooneid kasutatakse muudel eesmärkidel või ühitatakse muude asutustega, nt raamatukogud. Hiljuti nägin teleris, kuidas ühes endises pühakojas avati rulapark. Kas lõpuks on leitud mingid lahendused Narva Aleksandri kiriku osas?
Kirikuhoonete tähendus muutub nendes maades, kus on palju vanu, keskaegseid hooneid ja vähe tänapäevaseid. Meie riigis tuleks keskaegseid hooneid vaadata mitte jumalateenistuste kohana, vaid muinsustena ja see on juba kultuurisfääri küsimus. Need hooned peavad olema kasutatavad ka turismiobjektidena.
Mis puudutab Aleksandri kirikut, siis koostöös kultuuriministeeriumiga sulgeme mõneks ajaks tehniliste probleemide tõttu suure saali. Kirikute päevadeks, mis toimuvad Narvas septembris, saal avatakse. Torn, kus toimuvad jumalateenistused, jääb toimima endistviisi.
Võin öelda, et kiriku remont tuleb ja suur saal leiab kasutust kontserdisaalina. Loomulikult on selleks vaja lahendada finantseerimisküsimused. Loogiline oleks, et põhisumma eraldaks kultuuriministeerium. Siis saaks hakata otsima täiendavaid vahendeid. Arvan, et kiriku taastamist sooviksid toetada väliseestlased.

Kas kirikute päevad Narvas on seotud Narva võitlusega Euroopa kultuuripealinna tiitli eest aastal 2024?
On seotud. Kirikute päevad, mida korraldab EELK, toimuvad tavaliselt koostöös teiste konfessioonidega. Need toimuvad kord aastas, iga kord ise kohas. Meil on juba kogemus edukast koostööst katoliiklaste ja protestantidega.
Narvas oli meil plaan teha midagi erilist luteri kirikus. Hiljem otsustasime, et linnale oleks parem, kui see oleks kõikide konfessioonide ühine vaimulik töö. Arutasime seda ideed Eesti Kirikute Nõukogus ja saime nõusoleku osalemiseks nõukogu Narva liikmetelt, sh piirkonna õigeusu kiriku piiskopilt Laatsaruselt.
Mis on nende päevade kõige tähtsamad üritused? Millistel üritustel võiksid osaleda linna elanikud?
Minu arvates on see reedel, 28. septembril toimuv ristikäik mööda tegutsevaid Narva pühakodasid ja endiste pühakodade asukohti. Laupäeval toimub veel üks tähelepanuväärne üritus: konverents. Loodan, et seal tulevad huvitavad ja kasulikud arutelud.
Tahan märkida, et Eestis on eri konfessioonide juhtkondade vahel vastastikune mõistmine ja koostöö, ja seda mitte üksnes Eesti Kirikute Nõukogus. Näiteks tervitas EELK peapiiskop Urmas Viilma MPEÕK uut juhti metropoliit Eugenit tema pühitsemisel. Metropoliiti tervitas ka Eesti president.

Tatjana Zavjalova intervjuu on ilmunud Narvskaja Gazetas 27.6.2018. Tõlkinud Tiia Laar

Eesti Kirikus avaldatud lühendatult.

Logo_kirikutepäev Narvas

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)