Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Näitus rõõmsast keskajast

09.11.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Müntmeister Urban Deneks kehastunud kuraator Ivar Leimus kutsub kõiki näitusega tutvuma. Vahur Lõhmus / Eesti Ajaloomuuseum

Tallinnas Eesti Ajaloomuuseumi suurgildi hoones on järgmise aasta maikuuni võimalik tutvuda hiliskeskaegset olustikku tutvustava näitusega, kus kajastamist leiavad ka reformatsiooni mõjud.

Näituse «Keskaja rõõmud» tekstide kaudu tutvustab Tallinna rikkamaid mehi Urban Dene lustakalt ja tavalistele inimestele arusaadavas keeles tolleaegset eluolu, eriti aga jõukamate linnakodanike peokombeid. Juttu tuleb näiteks rõivastusest, toitudest, maikrahvi valimisest, suurgildi jootudest jne. Urban Dene on muide ajalooline isik, kes 1530. aastal Tallinna tuli ja seitsme aasta pärast müntmeistriks sai. Tekstid ei pärine küll mõistagi tema enda sulest, vaid nende autoriks on näituse kuraatorid Ivar Leimus ja Krista Sarv.

Reformatsioon tõi muutuse
Teemavalikut põhjendab ajaloomuuseumis teaduri-kuraatorina töötav Leimus osalt sellega, et see aitab avada näitusepaiga ajalugu. Suurgildi maja, kus praegu ajaloomuuseum asub, oli omal ajal nimelt linna koorekihi seltskondliku kooskäimise ja peopidamise paigaks.
Teisalt aga peab ta vajalikuks tähelepanu juhtida sellele, et keskaeg oli Tallinna jaoks kõige edukam ja tulusam ajajärk. «Just keskaeg pärandas meile meie vanalinna, mis toob Tallinna igal aastal üle miljoni turisti ja palju raha. Ja keskaeg oli rõõmus, vaatamata hädadele, haigustele ja sõdadele,» kinnitab ajaloolane. «Kui nüüd järele mõelda – mille poolest siis meie kaasaeg etem on? Igatahes suuremal osal meie planeedist.»
Näituse põhirõhk on õieti küll XV ja XVI sajandil, mil elurõõmus keskaeg juba lõppema hakkas. 1558. aastal algas Liivi sõda, mis tegi lõpu siinsele keskaegsele poliitilisele korraldusele. Juba 1520. aastatel jõudis aga Vana-Liivimaale reformatsioon, mille tulemusel luterlus Tallinnas katoliikluse välja tõrjus. Ka näitusel ei saada sellest teemast mööda.
«Paistab, et vähemalt suurgildi liikmed asusid reformatsiooniliikumist üsna pea toetama ja ei sallinud oma ridades neid, kes pilkasid puhast jumalasõna,» kinnitab Leimus. Peagi lõppesid linnas katolikuaegsed protsessioonid ning kirikutest kaotati altarid ja sealt toodi ära gildidele kuulunud kirikuriistad. Ent usupuhastuse mõjul hakkas Leimuse sõnul kaduma ka keskajale iseloomulik elurõõmus priiskamine: «Peod muutusid lühemaks, peovõõraste hulk kahanes.» Eriti võitles luteri kirik poolpaganlikeks peetud vastlakommetega.
Kõigest hoolimata võttis keskaegsete kommete kadumine siiski aega. Näiteks maikrahvi valimise ja papagoilaskmise traditsiooni lõppemine seondub õieti Liivi sõja ja mitte reformatsiooniga. Gildipeod suutis Leimuse arvates sisuliselt välja juurida aga alles Rootsi aja riiklik luterlus.

Asjatundlik ja atraktiivne
Lugu keskaegsetest pidutsemistavadest ja nende hääbumisest annab edasi rikkalik valik keskajast pärinevaid esemeid, illustratiivset materjali ning ka tänapäeval valmistatud tolleaegsete rõivaste koopiaid. Küllap võiksid just sellised näitused kaasa aidata lastes ajaloohuvi tärkamisele, sest äratavad neis uudishimu teistsuguse kultuuri ja mõttemaailma vastu, mis ometi meie omaga mitmel moel seotud. Muuhulgas võib näitust vaadanuna vägagi nõustuda kuraator Leimuse hinnanguga, et keskaeg oli tänapäevast väliselt küll täiesti erinev, kuid inimliku poole pealt üsnagi sarnane.
Küllaltki mahukas näitus on paigutatud ühteainsasse ruumi, mistõttu suurema seltskonnaga tulles võib seal kitsaks jääda. Igal juhul tasub aga näitust vaatama tulles heita pilk peale ka ajaloomuuseumi püsiekspositsioonile, kus erinevaid Eesti ajaloo teemasid tutvustatakse asjatundlikult ja üldistatult, ent samas ootamatuid aspekte esile tõstes ja kohati humoorikal moel. See käib ka usu ja kirikuloo kajastamise kohta.
Kõige parem on aga kohale tulla iga kuu esimesel neljapäeval, mil on ühtlasi kavas näitusega seotud teemaõhtud. Vajalik on eelregistreerimine kodulehel www.ajaloomuuseum.ee, kust saab ka teemaõhtute kohta lähemat infot.
Rain Soosaar

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!
(Jh 12:24)