Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Näitemäng oreli kiituseks

22.08.2018 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Helika Gustavson-Rätsepa ehk pereema Fanny Kessleri juhatusel laulab kogu trupp Issanda kiituseks. Helene Toivanen

Tartu Maarja kogudus etendas koguduse sünnipäeval, rukkimaarjapäeval orelimeister Kesslerile pühendatud festivali raames Tartu ülikooli aulas näitemängu „Kessleri viled ehk orelimeistri pöörane päev“.

Teater Maarjalill ehk hulga Tartu Maarja koguduse liikmeid nägi suvel vaeva, et õppida selgeks oma osa kiriku oreli saamisele pühendatud näidendist ja leida aega proovideks. Pingutus on ennast ära tasunud, sest etendus oli tõesti tore ning saalitäis publikut tunnustas näitlejaid tugeva aplausi ja kaunite lilledega.

Tarkuseteri
Ohtralt kiitust võib jagada nii naljamängu autorile ja ühtlasi lavastajale Loone Otsale kui ka etenduses kaasa teinud – vägisi tahaks öelda, et näitlejatele – koguduseliikmetele ja nende sõpradele. Nii täiskasvanutele kui lastele. Kõik nad mängisid innustunult ja oma rolli sisse elades. Ega muidu oleks orelimeistri vanemat poega Renatust mänginud Joonatan Laidus pälvinud mõni päev varem Kärlas toimunud XVII külateatrite festivalil näitlejapreemiat.
Niisama lihtne polegi öelda, kes on näidendi peategelane. Loomulikult orelimeister Kessler, kelle rolli mängis Tarmo Rätsep. Vaatamata varasemale kartusele, kas tekst pähe jääb, läks kõik ladusalt. Aga oreli kiituseks laseb autor kõnelda nii orelimeistril kui tema pojal Carlil, keda mängis Joosep Vall.
„[Oreliehitajal] peab olema ilus hing ja võime see hing oma käte all võimsalt kõlama panna. Eks ole nii iga pilliga. Aga orel on … lihtsalt nii suur, et äratab aukartust nii tegijas kui ka mängijas, kuulajaist kõnelemata,“ kirjutatakse etenduse faktirohkes kavas.
Naljamäng küll, ent ometi on selles ohtralt tarkuseteri orelite ajaloo ja valmistamise kohta. Ka on selles tõdemus, et kui orelit ja tema kõla armastama oled hakanud, ei lase ta sind enam vabaks. Nii võib ehk hoopis orelit pidada näidendi vaikseks peategelaseks, mille üle ja ümber kõik keerleb.

Sotsiaalne staatus
On aasta 1858 ja tegevus toimub Tartu linnas orelimeistri kodus. Kessleri üheksalapselise pere vanemad lapsed on täisealiseks saamas ja Amor teeb oma tööd. Nagu ikka, ei hooli tema rahvusest. Nii juhtub, et ta on pildunud sädemeid eestlasest tinutaja Peeter Pendi ja Charlotte Kessleri ehk Lotti (Tatjana Sibiljova) vahel. Armas kuulata oli armunud noormehe Peetri (õpetaja Joona Toivanen) monoloogi, kus ta võrdleb tütarlast orelivilega. Hoolas ja tubli, edasipüüdlik on noormees vaatamata sellele, et ta on eestlane. Isegi pisut naljakas oli Peetri juttu kuulata, sest kui kõik tegelased peale tema olid sakslased, siis õpetaja Joona Toivaneni soome keele aktsent kõnes eristas teda teistest tegelastest.
Omajagu huumorit lisas aga osatäitjate valik. Kõige tähtsamat isandat, vastset kirikuõpetajat Adalbert Hugo Willigerodet mängib Priit Kama, kelle suure kasvu kõrval ülejäänud tegelased kahvatuvad. Ja nn paugu kogu etenduse seinal olnud püssist laseb nähtamatus kõrvaltoas nutnud väike Fritz, kelle pereema Fanny Helika Gustavson-Rätsepa kehastuses lõpuks lavale toob. Lõpuks tänu temale võivad armastajad kokku jääda ja Maarja kirik saab uue oreli. Pereema võtab endale aga uue rolli ja tema juhatusel laulavad kõik Jumala kiituseks „Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat kiita“.
Kui nüüd kellelgi tekkis tahtmine etendust kodupaigas näha, tuleks koguduse poole pöörduda. Nad on lubanud etendust veel mängida, sest ka praegu on kogudusel sama mure, mis 160 aastat tagasi – taastatavasse pühakotta on orelit vaja.
Rita Puidet

Pildigalerii:

Renatus Kessler (Joonatan Laidus), kes unistab arsti, mitte orelimeistri kutsest, õpib inimese anatoomiat. Luukere on parim vahend ladinakeelsete nimetuste tuupimiseks. Rita Puidet

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)