Näita meile usku!

07.12.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Kuu aega tagasi kogunes Usuteaduse Instituudis grupp koguduste diakoonia koordinaatoreid ja töötegijaid, hulgas ka mõni vaimulik. Seedisime läbi seda, mis toimus eelmisel aastakümnel, analüüsisime hetkeseisu ning arutasime tuleviku väljakutseid ja võimalusi toetada kogudusediakooniat. Arutelul osales palju neid, kellel on juba pikk töökogemus diakoonia vallas. Kindlasti oleks tulnud veel teisigi, aga pidime osalejate hulga praktilistel põhjustel kompaktseks piirama.

Arutluse käigus sai selgeks, et 1990ndatel tehti palju õigeid asju, mis olid heaks aluseks tänasele diakooniatööle EELK kogudustes: koolitati töötegijaid, loodi ühtne organisatsioon, moodustati võrgustik, arendati koostööd omavalitsustega. Koolitused ja igal aastal toimunud diakooniapäevad pakkusid töötegijatele võimalust kokku tulla, kogemusi jagada, teavet edastada ning oma oskusi arendada. Muret valmistab see, et häid algatusi ja visioone ei suudetud perspektiivselt ja jätkusuutlikult edasi viia ja arendada. Sisse voolanud välispartnerite rahaline toetus võimaldas paljusid asju teha, aga samas hellitas alusetut lootust, et nii jätkub elu aina edasi. Kujunes süsteem, millega ei suudetud edasi elada. Alles kasvav laps sai selga liiga suure mantli, mida ta ei olnud veel valmis kandma. Täna tunnevad koguduste töötegijad siiski puudust paljust sellest heast, mis nendel aastatel toimus.

Kogudused tegutsevad diakoonia valdkonnas iseseisvalt. Kohalikest vajadustest, ressurssidest ja oskustest lähtub see, milliseid väljundeid diakoonia ühes konkreetses koguduses saab. Aga on ka neid ülesandeid, mida oleks mõistlik ühiselt lahendada. Ei ole vaja oma jalgratast leiutada, kui teised juba sellisega sõitnud on. Samas peaks koolitustegevus olema regulaarne ja põhinema ühistel standarditel ning reaalsetel vajadustel. Teabe jagamine, koolituse korraldamine, koguduste konsulteerimine, koostöö koordineerimine, temaatiline töö ning suhete korraldamine ministeeriumide ja välispartneritega on ülesanded, millega tuleks ühiselt tegeleda. See ei ole midagi uut, samade asjadega tegeleti juba 1990ndatel. 

See olukord tekitab loomulikult küsimuse, kas oleks vaja luua uus koguduse diakooniat teenindav organisatsioon, kuna vajadus ja ülesanded on selgelt olemas? Seda küsimust tuleb tõsiselt kaaluda seoses valmiva diakoonia arengukavaga. See, et eelmisel korral lisaks kõigele heale ka eksimusi ja väärsamme tehti, ei peaks tekitama liigset skeptitsismi. Täna  on võimalik varasemast kogemusest õppida ja varem tehtud vigu vältida.

Eelkirjutatud puudutab seda, kuidas tuleks diakooniat kirikus organiseerida ja edasi viia. Kõige olulisem küsimus, mida ka diakooniafoorumil puudutati, on aga see, kuidas diakooniat kirikus mõistetakse. Küsimus ei ole vaid ühes töövaldkonnas kiriku elus, vaid sellest, mida kirik tegelikult on. 

Jeesus kuulutas jumalariiki oma sõnades ja armastustegudes. Temas sai Jumala riik nähtavaks maa peal. Kirik on tänases maailmas Jeesuse ihu. Kirik on saadetud maailma kuulutama Jumala riiki sõnade ja tegudega. See ülesanne realiseerub, kui kogudus kuulutab evangeeliumi (kreeka martyria), peab jumalateenistust (leiturgia) ja elab tõeks Jumala armastust maailma teenides (diakonia). Diakoonia ei ole eraldi muust koguduse elust, vaid on selle lahutamatu osa.

Diakoonia on nähtav väljendus kiriku usust ja Jumala armastusest, mida kirik selles maailmas sõnadega kuulutab. See, kuidas diakooniaga väljendada kiriku ja koguduse reaalset tegevust, vajab nii oskusteavet kui ka kainet mõistust.


Aarno Lahtinen
,
Konsistooriumi diakoonia projektijuht

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)