Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Naisuurimuskeskuse seminaril käsitleti kolme suure religiooni soolist küsimust

13.04.2011 | | Rubriik: Teoloogilist

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus korraldas seminari «Kolm religiooni soolises prismas».
Avasõnas ütles keskuse juhatuse liige Ilvi Jõe-Cannon, et religioonides väljenduvaid erinevaid väärtusi ja arusaamu inimeseks olemisest on kaasajal vajalik uurida, kõrvutada ja analüüsida juba kas või seetõttu, et Eesti on vastu võtnud usundiõpetuse uue õppekava.
Kas ja kuidas on väärtustatud mehi ja naisi, missugused rollid on neile omistatud ajaloos ja tänapäeval, kuidas väljenduvad need seisukohad religiooni kontekstis – sellistele küsimustele otsiti vastust.
Raske sooküsimus
Osalejaid tervitas Tallinna ülikooli teadusprorektor Mats Estonius, kes mõtiskles paastuajale kohaselt kümne käsu üle, kutsudes neid vaatlema kaasajas, võttes aluseks võrdselt nii mehe kui naise. Järgnevad ettekanded avasid kristluse, juutluse ja islami erinevaid tahke.
Ajaloolane ja politoloog Ilvi Jõe-Cannon tutvustas 19. sajandi II poole bestsellerit USAs – Elizabeth Cady Stantoni teost «The Woman’s Bible». Stantoni komitee koostatud pühakirja interpretatsioon meeste ja naiste võrdõiguslikkust silmas pidades kujunes omaaegseks sensatsiooniks, pälvides ohtralt nii kiitust kui kriitikat. Kesksel kohal oli mõte sugupoolte võrdsetest õigustest Jumala ees, mis meestekeskses maailmas kaduma on läinud.
Eestis vähetuntud Stantoni pühakirja võib pidada oluliseks etapiks ristiusu ajaloos. Tartu ülikooli amerikanistika dotsent dr Raili Marling puudutas oma ettekandes «Neitsi Maarjast Vatikan II-ni: naised ja katoliiklus» kiriku ja ühiskonna suhteid.
Erinevates ühiskondades läks arenev kirik kaasa soolise segregatsiooni ideega. Keskajal, kui naised ametlikust teoloogiast ja kirikust pigem eraldati, tõusis nende positsioon hariduses ja müstikas ning esile tuli isikliku Jumala-suhte olulisus, mis seadis küsimuse alla preestripoolse vahendamise.
Kõrvuti eksisteerisid nii tugev kiriklik institutsioon ja hierarhia, millesse naised ei puutunud, kui ka vaba mõtte ja hariduse areng, millega neid seostati. Tänapäeva roomakatoliku kirik jälgib ettekandja arvates kaasaja suundumusi tähelepanelikult, muutudes ajas – aeglaselt, aga nähtavalt.
Sooküsimuste ümbermõtestamine nii teoloogias kui kirikus on raskeks ülesandeks, mida pigem eiratakse. Vajalik oleks, et religioon suudaks vastata või vähemalt vastu mõelda ühiskonnale, sest ilma omavahelise dialoogita ei ole lõpuks rahul kumbki pool.
Oluline, et  kirik säiliks
Õigeusu kiriku seisukohti sooküsimustes tutvustas isa Mattias Palli. Tema järgi on küsitav Jumala kui Isa kuju muutumine, mis on seotud sügavalt juurdunud metafooride ja sümboolikaga. Iga inimene teostab end oma elus nagunii sooliselt – olgu maailmas elades või üksiklasena (mungad-nunnad). Lõpuks on igaühe ülesandeks ületada kahesus, mis seostub seksuaalsusega, ning leida indiviidina õige tee. Kirikus kehtib nõue lähtuda pühakirja diktaadist, mitte ühiskonnas levivast moest. Kriitiliselt tuleb suhtuda nii minevikku kui olevikku.
Samal ajal tegutseb kirikus meeste kõrval ka naisi, vaimulike isade kõrval vaimulikke emasid. Olulisim on kõikide lahkarvamuste puhul siiski kiriku säilimine, mida isa Palli võrdles antiigi säilimisega pärast Rooma riigi lõppu.
Allakirjutanu andis ajaloolise ülevaate naisteoloogidest ja -vaimulikest EELKs, käsitledes põhjusi ja suundumusi, mis viisid naiste ordineerimiseni 1967. aastal, olles üheks esimeseks sellelaadseks kirikuks Euroopas.
Naishariduse kasv, sh Tartu ülikooli usuteaduskonna avamine naistele, tõstatas juba 1920ndate keskpaigas küsimuse naiste ordineerimise järele EELKs, päädides kümmekonna aasta pärast suunamuutusega. Hiljem, tugevalt muutunud oludes ja ressursside vähesuses, algas diskussioon uuesti.
Vagadus on tähtsam
Juutluses levinud arusaamadest mehe ja naise rolli kohta rääkis Tartu ülikooli doktorant Anu Põldsam, kes oma ettekandes «Tubli naine – kas klišee või juudi religioosse identiteedi kandev jõud?» tõi välja mõtte, et naine kannab juutluses elavat religiooni, samal ajal kui mees tegeleb teoreetilise poolega.
Perekonna hoidmine ja traditsioonide kandmine läbi selle on levinud pilt juudi naisest, kuid samas on isegi ortodoksses juutluses tuntud naisrabid (esimene, muide, seati ametisse 1935. aastal Berliinis). Nõnda eksisteerivad kaasajal kõrvuti kaks tugevat kuvandit: ülihoolitsev ja sõltuvust tekitav-nõudev juudi pereema ning ortodoksne feministist naisrabi.
Mehe ja naise käsitlemist islamis tutvustasid Tartu ülikooli ajaloomagistrant Kerli Käiro ning Sorbonne’i ülikooli araabia filoloog ja islamoloog Kätlin Hommik-Mrabte. Erinevatel ajalooetappidel on islamis naistele vaadatud üsna erinevalt: füüsilisest omandist kuni väärtustatud kaaslaseni.
Koraani koostamine sai naistele omamoodi õnnistuseks, sest korraldas edaspidi naiste hoidva kohtlemise. Samuti ei ole Koraani järgi religioosselt oluline meheks või naiseks olemine – tähtis on see, kes on vagam Jumala ees. Rohkete tarkusesõnadega palistatud ettekandest kumas samuti läbi hariduse kandev roll naise ja erilisena ema juures.
Kogu seminarist jäi meeldiv mulje – huvi religioonide ja kirikute arusaamade ja seisukohtade vastu oli suur. Tähelepanuväärne on, et ettekandjatena olime kõik kutsutud külalistena vastamas sellele ootusele. Asjalikku ja huvitavat seminari piiras küll ajanappus, kuid see saab juhtida vaid uute konstruktiivsete multireligioossete kohtumisteni. Ime küll – isegi siin, Eestis.
Hedi Vilumaa,
Tartu ülikooli religiooni­antropoloogia doktorant

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)