Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Naisteoloogid kohtusid Soomes

12.10.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Soomes Lohja lähedal Vivamos toimus 6.–9. septembrini põhjamaade naisteoloogide konverents, mis kandis seekord nime «Elav vesi». Esindatud olid Soome, Rootsi, Läti ja Eesti luterliku kiriku naisteoloogid, peamiselt ordineeritud vaimulikud.
Kui me Tiiuga (Tiiu Hermat, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, Ühenduse Naised Teoloogias liige – Toim) Vivamosse jõudsime, oli konverents juba alanud. See juhtus sellepärast, et meil oli liiga vähe aega laevasõidu ja Lohja bussi väljumise vahel. Kiirustasime küll kohe trammipeatusse, aga tramm ei tule ju kunagi. Tiiu, piisavalt vana teadmaks, kui täpselt Murphy seadused toimivad, pani suitsu ette. Siis tuli tramm muidugi kohe, aga me ei jõudnud ikka. Lohjasse sõidab buss tund aega, mille vältel Tiiu magas õndsa und ja mina kuulasin iPod’ilt Rammsteini. Raske rokk-muusika on mulle vajalik. Ma ei tea, kas see on nüüd teoloogile kohane, Rammstein ma mõtlen, mitte uni.
Lunastaja suudlus
Ühesõnaga, tervituskõned olid peetud ja naisteoloogid, piiskop Mikko Heikka ning Vivamo vaimulik Tuomo Mantere istusid kohvilauas, millega meiegi ühinesime. Pärast kohvipausi ja Vivamot tutvustavat videot (piiblilugude läbimäng suvel, ikka päriselt, koos eesliga ja puha) algas ilmselt rõhuva enamiku jaoks huvitav tegevus. Nimelt veega õnnistamine Lohja järve ääres, mille viis läbi isa Kalevi.
Küllalt pika ortodoksse liturgia kaasa teinud, palus isa Kalevi meil suudelda suure hõberisti keskel asuvat Lunastaja pilti. Oli füüsiliselt tunda, kuidas kõhedus maad võttis. Kuid naised olid vaprad, sest pärast suudlust sai püha veega ka pealaele risti ja mis võiks olla mõnusam püha vee nirisemisest krae vahele. Mina küll ise suudelda ei jõudnud, nimelt ei olnud ma veel piisavalt madalale kummardunud, kui isa Kalevi vajutas Ristilöödu mu suule, seega Kristus jõudis suudlemise osas minust ette.
Pärast õnnistamist läksime õhtust sööma saali, mille seinu ehtisid ülimalt kaunid ikoonid. Hiljem tutvustaski isa Kalevi meile ikoonikunsti üldiselt ja selle kunstiliigi jätkuvat õpet Soomes, mille eest õigeusu kirik hea seisab. Kadedaks teeb. Kõik ikoonid olid kohalike amatööride (uskumatu!) tehtud, viimase kolme aasta jooksul, huvitavad veel ka selle poolest, et nad olid pea kõik erinevad. Ühe ikooni autor oli konverentsi korraldajaliige, Lohja kirikuõpetaja Arja Penttinen ja üks oli isa Kalevilt endalt.
Tund aega kuulasime kirikus (Murtud Südamete Kabel) Irja Askola piibliloengut teemal «Vesi – pilt, poeem, muusika». Ilus oli, aga tund on ikka palju.
Esimese õhtu vesperiks murdis väsimus mu maha (pool ööd magamata, kolimine pooleli, midagi tuli selga-jalga leida, Internet ühendamata ja muud keskea rõõmud), kuid sain Pirkko Poisuo vesperi teksti hiljem lugeda.
Naisteoloogid naisteoloogidest
Järgmise päeva esimene ettekanne oli noorelt kaunilt teoloogiadoktorilt Satu Saariselt, kes rääkis Skandinaaviamaade naispastorite olukorrast üldiselt ja ka pisut oma praegusest uurimistööst Namiibias. Ettekanne sai elava vastukaja ja päädis huvitavate mõtteavaldustega eri maade kogemustest.
Pärast lõunat kuulasime kahe grand old lady, Pirkko Lehtiö ja Riita Virkkuse ettekannet teemal «Naisteoloogid naispappidena». Meile ulatati leht pealkirjaga «Naiste staatuses toimunud muutustest kirikus», kus olid ilusti kirjas kõik teemaga haakuvad aastaarvud alates 1873. aastast, mil Helsingin Diakonissalaitoksessa pühitseti esimene naisdiakon Emma Wichmann, kuni 1990. aastani, mil piiskopiks pühitsemise võimalus avati ka naistele. Ettekanne oli väga sisukas, kaasates kogu naisteolooge puudutava ajaloo Soomes. Pirkko Lehtiöl oli just sünnipäev olnud ja õnnitlushetk oli väga ilus, rääkimata sellest, et Soome muusika elav legend Pirjo Bergström oli kirjutanud sünnipäevalapsele laulu.
Õhtul käisime Lohja linnapea Elina Lehto-Häggrothi vastuvõtul, kus saime näha huvitavat näitust, kuulda Lohja ajaloost, head-paremat süüa-juua, muusikat kuulata.
Kas Jumal on mees või naine?
Kolmanda hommiku ettekanne, taas noorelt kaunilt teoloogiadoktorilt, sedapuhku Pauliina Kainulainenilt, tekitas minus mõtteid, et on ülimalt lihtne rääkida asjadest, millest midagi ei tea, ja palju raskem sellest, millest mingi aim on. Nii ka läks. Ettekanne teemal «Ja Jumal lõi naise» mõnevõrra hajus, sest lektoril oli soov meidki tööle panna, mingeid kokkuvõtteid aga ei tehtud, tulemusi justkui polnudki.
Otsiti vastuseid küsimusele, kas Jumal on mees või naine. Ettekandja uurimistöö hõlmas teismeliste jumalapilti. Kuid ega selline suletud küsimus vist last eriti mõtlema ei pane, kui ainult kaks varianti antakse ja needki ette ära öelduna. Meilt oodati ka arutelu teemal, kui kehakeskne/kehasõbralik on Vana Testament ja Uus Testament. Kokku korjati siiski vaid info Piibli «kehalisusest», kuid kehasõbralikkusest, mis on ju iseenesest huvitav teema, ei midagi.
Ettekannete tegeminegi on kunst ja paljukest noorel neid kogemusi ikka on ning kust neid juurde tulebki, kui ei tee. Kui lugu jõudis Eeva ja õunani, kahetses Heli Savolainen, et me Hiinas ei ela, muidu oleks me kõigepealt mao ära söönud. Heli puhul peab ütlema, et kui igal sketšikirjutajal oleks nii palju huumorimeelt, oleks tal leiva peal alati suur tükk liha.
Ettekannetes jagus mõtlemisainet
Mis siis ettekannetest meelde jäi? Huvitav oli ja ajalooline teave läks kindlasti asja ette. Kuid tekkisid ka mõtted, et kui jumalakartus on tarkuse algus, mis siis inimesekartus on? Mina nimelt kardan inimesi üldse, eriti aga neid, kellele teaduskraad on eneseväärikuse tõstmise vahend ja ametitunnus õmmeldakse vaat et ööriietegi külge. Naljakas. Doktoriks peab ikka kasvama, siis saab seda tiitlit ka väärikalt kanda. Ja siis pole seda vaja ka nii väga rõhutada. Samuti nagu tuleb kasvada kirikuõpetajaks.
Diskussioonid ettekannete järel lõid paralleele mu oma tööga. Teraapiasse tuleb ikka ja jälle inimesi, kel on probleem, et neist lugu ei peeta. Minul on ka probleem, ainult vastupidine, nimelt on mul sügav vajadus ise inimesest lugu pidada. Mul on raske suhelda inimesega, kellest ma lugu ei pea. Lugupidamine on kõige alus, palju olulisem kui armastus, millest me nii väga rääkida armastame ja millest me kõik muidugi palju teame.
Inimest ei pea armastama, aga võib. Tunnen minagi ülima käsu teist poolt, kuid me ei oska nii nagu Jeesus. Tunne, et ei pea olema inimsõbralik, vabastab inimeses nii mõndagi, ka ligimesearmastuse enda. Oma probleemide lahendamine teistele naeratamise kaudu pole kuigi otstarbekas.
Elu ilusaim jumalateenistus
Ettekanded kuulatud, sõitsime Lohja lähedal asuvasse Tytyri lubjakivikaevandusse, mis oli põnev kogemus. Kõigepealt küsiti meilt, kes meie grupijuht on. Vastasin, et Jeesus. Mulle heidetud pilgust võis välja lugeda arvamust, et oleks mõttekam kellegi arukamaga rääkida, mis ka kohe õnnestus, kui Arja Penttinen kohale jõudis.
Siis läksime Lohja kirikussse, mille kohta Arja rääkis, et esimest korda selles kirikus olles nuttis ta terve jumalateenistuse aja. Kui kohale jõudsime, sain aru, miks ta nuttis. Ei hakka sellest pikemalt kirjutama; kes on Lohja Püha Laurentiuse kirikus käinud, saavad aru, miks Arja nuttis, sest järgmisel hommikul oli meil samas kirikus missa ja mina ulgusin samamoodi.
Missa oli vägev, Arja Penttinen on vägev, ta on ehtne kirikhärra, kuigi on naine. Ja milline hääl! Konverentsil oli ka eestlannast kantor Karmen Kelk, kes õpetab Helsingi ülikoolis liturgilist muusikat ja laulu. Ta liikus ülima naiseliku väärikusega altari ees, šifoonist pikk seelikusaba järel looklemas, lauldes oma võimsa ingelliku häälega. See oli minu elu ilusaim jumalateenistus. Sõnatuks võttis. Kõik õnnitlesid kõiki ja teenisid Issandat rõõmuga, mina muudkui vaikisin.
Õhtul andis Pirjo Bergström kontserdi, mille järel muutusin veelgi vaiksemaks. Pärast seda istusime korraks maha, sest mõnel meie seast oli midagi öelda. Ütlejaid, nagu isegi teate, on mitut sorti, mõned asjalikud ja mõned verbaalsest kõhulahtisusest kantud. Elasin veel kontserdis ja hommikus sedavõrd suures annuses Jumala ja inimeste armus, et ei jaksanud rohkem vastu võtta.
Viimane vesper oli Püha Brigitta kabelis, selle viis läbi Tuomo Mantere. Kabelit ehitati kümme aastat ja uksed on avatud ööpäev läbi. Lugesime igaüks oma emakeeles psalme ja laulsime Taizé laule. Pärast seda võttis minus maad vaikuse vaikus ja ma ei läinud enam jätkuõhtusöögile. Mida suuremaks muutub tänu, seda vaiksemaks muutun mina. Inimesed on ju erinevad. Teate küll seda tunnet, kui ristad käed palveks, kuid midagi paluda pole, on jäänud tänu, ja ainult.
Hüvasti, punane kass!
Viimase lõuna ajal peeti lõpukõnesid, õnnitleti Tiiu Hermatit 10. ordinatsiooniaasta puhul ja jäeti hüvasti.
Nende päevade jooksul jalutas kiriku ümbruses rebasevärvi kass (Garfield), kel oli suur huvi jumalateenistuste ja palvuste vastu. Ta tõsteti ikka ja jälle kirikust välja. Kui enne ärasõitu Karmeniga kiriku ees hüvasti jätsin, tuli kass meie seltsi. Karmen võttis ta sülle ja nii ta kassiga sinna jäigi, mina läksin pakkima.
Ärasõiduni oli kaks tundi aega, jalutasin aasale ja vaatasin, kuidas eesel rohtu sõi – seesama, kellega Jeesus Jeruusalemma sõitis. Käisin veel kord järve ääres. Kerge pinnavirvendus ja päike teatud nurga all pilve vahelt paistmas maalis järve valgeks.
Mõtlesin neile naistele, kes konverentsi korraldasid: Pirkko Poisuo, Heli Savolainen, Soili Juntumaa, Arja Penttinen jt. Nende naiste sügav eneseväärikus, soojus ja mingi omapärane kindlus puudutasid sügavalt. Nad oleksid maa sool igas ametis, see, et nad on end pühendanud teoloogiale, on eriti vajalik.
Enne sadamasse jõudmist tuli meile vastu nokastanud eesti noorsand, kes oli jäänud sadamas millegi eest võlgu ning keda saadeti rongijaama (ainus koht pühapäeval) raha vahetama, sest tal olid eurod otsas. Juhatasime ta jaama, aga ta tegi meile siiski ettepaneku hea kursiga raha vahetada. Kuigi naisteoloogid, on meil Tiiuga täpselt meeles, mida Jeesus rahavahetajatega tegi, seega keeldusime viisakalt. Oleks veel kaine inimesega tegu olnud!
Laevas parandasime natuke ilma ja inimesi ja siis magas Tiiu taas õndsa und ning mina kuulasin kõrvaklappidest Ramm-steini, liiga kõvasti nagu ikka.
Kõike kaunist teilegi!

Miina Piir

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)