Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Naiste ordineerimisest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus

02.08.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikukogu otsus ordineerida naisi vaimulikuks andis Laine Villenthalile võimaluse asuda vaimuliku ametisse. 16. novembril 1967. aastal ordineeriti ta koos Harri Reinuga kirikuõpetajaks. Arhiiv

1967. aastal seati Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) ametisse esimene naisvaimulik Laine Villenthal (1922–2009). Arutelud naiste ordineerimise üle olid kirikus selleks ajaks pikemate pausidega väldanud juba ligi pool sajandit.

Küsimus naiste ordineerimisest vaimulikuametisse tõstatus EELKs esimest korda 1920. aastatel. 1917. aastal oli kirik Venemaal alanud revolutsiooni tulemusena end iseseisvaks kuulutanud ja Eesti Vabariigi loomise järel 1918. aastal ootas ees kiriku organisatsiooni ümberkorraldamine uues demokraatlikus ja iseseisvas Eesti riigis.
Reformide käigus hakati arutlema ka naiste võimaluste üle osaleda kirikutöös. See oli seda aktuaalsem, et 1919. aastal eestikeelsena avatud Tartu ülikooli võisid erinevalt varasemast õppima asuda ka naised. Ehkki esialgu kõlasid kõige sagedamini seisukohad, et naised saavad töötada koolis usuõpetajatena ja nii kodumaal kui ka mujal maailmas misjonäridena, ei piirdunud diskussioon sellega, vaid kümnendi keskpaigas tõusis päevakorrale ka küsimus naiste ordineerimisest vaimulikuametisse. 1925. aastal lõpetas Salme Klaos (1896–1973) esimese naisena usuteaduskonna ja juba kolm aastat varem oli toonane usuteaduse üliõpilane Margarethe Põld (1892–1948) Tallinna Jaani kirikus esimese naisena EELKs jumalateenistusel jutlustanud.

Seetõttu võeti 1926. aastal naiste ordinatsiooni teema kiriku õpetusküsimuste üle aru pidava usuteadlaste konverentsi päevakorda, kus asuti mõnele üksikule vastuhäälele vaatamata seisukohale, et naiste rakendamist kirikutööle tuleb põhimõtteliselt toetada. Ehkki naiste ordineerimisse suhtuti jaatavalt, oli küsimus kaks aastat hiljem taas usuteadlaste konverentsi päevakorras ning sel korral enam otsesõnu ordinatsiooni pooldavat seisukohta ei väljendatud. Konverentsil otsustati, et küsimuse lõplik paikapanemine tuleb edasi lükata aega, mil mõni naine avaldab soovi vaimulikuks saada.
Olgu öeldud, et aastakümneid hiljem pöörduti 1928. aasta otsuse juurde tagasi ning asuti sellest lähtuvalt küsimust taas arutama. Nii 1926. kui ka 1928. aasta usuteadlaste konverentsil olid hoiakud naiste ordineerimise suhtes toetavad. Tõsi, esines ka üksikuid alalhoidlikke vaimulikke, kes seda võimalust teravalt kritiseerisid.
Ajastule omaselt kõlasid kriitikute suust seisukohad, et naiste tööks on laste kasvatamine ja perekonna kõrvalt vaimulikuna töötamine käib naistele üle jõu. Lisaks arvas osa vaimulikest, et naise hääl pole piisavalt võimas ja et naistel pole koguduse silmis autoriteeti.
1930. aastate lõpus võeti küsimus korra veel päevakorda ja näib, et vastuseis naiste ordineerimisele oli vahepeal kasvanud. Piiskoplikus nõukogus kõlasid seisukohad, et kiriku traditsioon ja pühakiri naisvaimulike ametisseseadmist ei tunne. Sel põhjusel otsustas kirikukogu 1938. aastal, et naisi ei kavatseta vaimulikuametisse ordineerida. Seda diskussiooni mõjutas tõsiasi, et 1930. aastate lõpus oli noori meestest vaimulikukandidaate rohkem, kui kirik suutis ametisse seada.

Alates Teisest maailmasõjast, mis kiriku olukorda põhjalikult muutis, vaevas kirikut aga vaimulikkonna puudus. Et keerulisele olukorrale leevendust saada, loodi esimese sammuna lisaks vaimulikuametile koguduse aseõpetaja ametikoht. Vaimulikuta kogudusi ähvardas nõukogude võimu poolt sulgemine.
Teiseks otsustati 1945. aastal koguduse töösse kaasata usuteadusliku hariduse saanud naised. Otsuse kohaselt võis naisi võtta ametisse kuulutajate ehk jutlustajatena, kellel polnud õigust jagada armulauda, laulatada ega kanda ametiristi. Ka Laine Villenthal töötas enne vaimulikuks ordineerimist jutlustajana, teenides selles ametis alates 1954. aastast Missos ja hiljem Pindis. Ehkki 1945. aastal otsustati lubada mõne koguduse üksmeelsel soovil kirikuvalitsuse eriotsusega naisi ordineerida ka koguduse õpetajaks, jäi see vaid sõnades väljendatud seisukohaks, sest ükski naine selle otsuse alusel vaimulikuks ei saanud.
Naiste ordinatsiooni üle maha peetud kolmas ja viimane aruteluperiood algas 1960. aastate keskpaigas. Kui 1920. aastatel oli teema üle diskuteerimine lõpetatud ajani, mil mõni naine soovib saada vaimulikuks, siis 1960. aastateks seisis kirik sellise olukorraga vastamisi.
Pindi kogudus oli 1965. aastal pöördunud konsistooriumi poole palvega, et Laine Villenthal ordineeritaks vaimulikuks. Sel põhjusel võeti küsimus taas päevakorda ja nii nagu juba 1920. aastatel, otsiti ka 1960. aastatel tasakaalu kiriku praktiliste vajaduste ja õpetuslike arusaamade vahel. Esmalt arutas küsimust kirikuvalitsus, kes asus seda põhimõtteliselt toetama, aga arvas, et otsus vajab kirikus laiemat arutelu ja kiriku kõrgeima seadusandliku võimu ehk kirikukogu otsust.
Enne arutati küsimust veel selleks organiseeritud informatsioonikoosolekutel, millest võtsid osa kiriku juures tegutsenud vaimulike koolitamiseks mõeldud Usuteadusliku Instituudi õppejõud ja kiriku praostid ning konsistooriumi liikmed. Neil koosolekutel joonistusid välja nii pooldajad kui ka vastased.
Ühelt poolt oli luteri kirik säilitanud oma võrdlemisi alalhoidliku suhtumise pühakirja ja sellest lähtuvalt arvustati ka naiste ordinatsiooni võimalikkust, teiselt poolt andis ühiskonna sotsiaalne areng, mujal maailmas langetatud otsused ja sel teemal avaldatud teoloogilised käsitlused suuna, et naiste ordinatsiooni võiks jaatavalt suhtuda.
Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et 1960. aastate alguses oli EELK ühinenud rahvusvaheliste oikumeeniliste organisatsioonidega ja oli sel põhjusel senisest enam kursis sellega, kuidas seda teemat on mujal maailmas käsitletud. Samuti polnud kadunud vaimulike töötegijate nappuse probleem. Eriti tähelepanelikult jälgiti põhjanaabrite soomlaste juures aset leidnud diskussiooni, kus esialgu oli naiste ordineerimine välistatud, aga nii nagu Eestis 1945. aastal, oli ka Soomes 1963. aastal loodud n-ö vaheetapp – lektorikoht, millega lubati naisi küll kirikutööle, aga ei võimaldatud vaimulikuordinatsiooni.
Kirik oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis surutud ühiskonna äärealadele. Autoriteet oli rahva seas säilinud muu hulgas tänu traditsioonidele, mis olid pärit Nõukogude okupatsiooni eelsest ajast. Sel põhjusel kujunes kirikust omalaadne vastukultuuri keskus. Et väline oht kirikut tasalülitada oli vaimulike teadvusesse sügavalt juurdunud, oli oma identiteedi säilitamine eluliselt oluline. Sel põhjusel ei julgenud vaimulikkond suuri muudatusi ette võtta, sest paadi kõigutamine võinuks viia veelgi suuremate piiranguteni.
Näib, et senise kirikliku traditsiooni hoidmine oli paljude vaimulike jaoks peapõhjuseks, mis pani neid naisvaimulikesse umbusuga suhtuma. Kardeti, et naistel pole koguduse silmis autoriteeti. Ka Pindi kogudusest, kus Laine Villenthal jutlustajana teenis, kostis hääli, et väike osa koguduse liikmetest kavatses tema ordineerimisel kogudusest lahkuda. Kuid see oli tegelikult vaid paarikümneliikmeline vähemus.
Suurem osa koguduse liikmetest möönis hoopis vastupidist – oma õpetaja puudusel ja Villenthali piiratud volituste tõttu seisis kogudus vastamisi liikmeskonna vähenemisega ja selle ületamiseks tuli Laine Villenthalile anda võimalus saada täieõiguslikuks koguduse vaimulikuks. Niisiis oligi naiste ordineerimise küsimus tervikuna esialgu seotud suuresti just Laine Villenthali isikuga. Tema eeskuju oli otsuse langetamisel määrava tähtsusega.

Kirik pidi kõiki ette võetud samme riigivõimu ees põhjendama, sest sisemine vabadus kirikul nõukogude ühiskonnas puudus. Ka naiste ordineerimise küsimuses andis toonane peapiiskop Jaan Kiivit seenior vahetult kirikukogu eel usuasjade volinikule teada, et kirik kavatseb hakata naisi kirikutööle rakendama. Põhjendusena mainis Kiivit 1920. aastatel toimunud arutelusid, mille tulemusena oli asi põhimõtteliselt positiivselt otsustatud.
Et seni polnud kirikuvalitsuse poole pöördunud ükski naine, kes oleks vaimulikuks saada soovinud, polnud kirik naisi ordineerinud. Kiiviti argumendiks oli ka mitmete teiste Euroopa riikide protestantlike kirikute otsus naisi ordineerida. Informatsioonikoosolekul ütles Kiivit, et küsimus pole mitte selles, kas naisi peaks ordineerima või mitte, vaid selles, kas teha seda võrdselt meestega või naistele kitsendusi seades.

Otsus naisi ordineerida sündis 12. oktoobril 1967. aastal toimunud kirikukogul, kus nõukogude ajale kohaselt pikki arutelusid ei peetud. Et kiriku põhikirja polnud vaja muuta, sest selles polnud täpsustatud, millisest soost vaimulikukandidaate ordineeritakse, määrati eriseadusega kindlaks uus ordinatsiooni tava. Selles sätestati, et naisi rakendatakse kiriku kutsetööle meestega võrdselt. Naiste ordinatsiooni teema kõrval oli kirikukogu päevakorras ka peapiiskop Jaan Kiiviti lahkumine ja see pälvis koosolekul märksa enam tähelepanu.
Tõsi, nii nagu ordinatsiooniküsimuses, oli ka sel teemal kõik juba enne kirikukogu otsustatud. Peapiiskop Jaan Kiivit lahkus ametist küll omal soovil ja tervislikel põhjustel pensionile siirdumise ettekäändel, aga tegelikult oli tegemist riigi ettekirjutatud stsenaariumi läbimängimisega.
Kiivit oli rahvusvahelises suhtluses muutunud nõukogude kirikujuhile sobimatult liiga iseseisvaks ja võeti seetõttu ametist maha. Nii võib öelda, et naiste ordinatsiooni eest kirikukogu eel seismine oli tema viimaseks ettevõtmiseks kirikujuhi ametis. Järgmiseks peapiiskopiks valiti Kiiviti tagasiastumise järel Alfred Tooming.

Laine Villenthal jõudis vaimulikueksamini pisut rohkem kui kuu aega pärast kirikukogu istungit. 16. novembril 1967. aastal peapiiskop Alfred Toominga juhitud eksamikomisjoni ees sooritatud eksami järel ordineeriti ta juba samal päeval Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaks. Introduktsiooniteenistus Pindis kujunes suursündmuseks, millest võtsid osa mõlemad peapiiskopid, sest vana oli veel ametis, uus aga valitud, ent ametisse panemata.
Järgmise naisena ordineeriti 1968. aastal ametisse Linda Maior (1905–1994), 1977. aastal järgnesid talle Vivian Varalaid (1931–1991) ja Reet Mägedi ning 1982. aastal Juta Siirak (1929–2016) ja Margit Nirgi. Seejärel saabus naiste ordineerimisse umbes kahekümne aasta pikkune paus, kuid alates 1990. aastate keskpaigast on vaimulikuametisse kutsutud ja seatud naisi EELKs taas iga aastaga aina rohkem.
Priit Rohtmets

50_ja_500_kohaga_paisNaiste ordinatsiooni 50. aastapäeva konverents
Konverents „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: 50 aastat naiste ordinatsiooni ja 500 aastat reformatsiooni“ toimub Tallinnas Eesti Metodisti Kiriku keskuses (Narva mnt 51) 7.–8. septembrini. Sellega tähistatakse naiste ordinatsiooni 50. aastapäeva ning arutletakse jätkuva reformatsiooni uute ja vanade väljakutsete üle.
Esinejaid on kutsutud nii akadeemilisest maailmast kui ka kirikutest, nende seas peapiiskop dr Antje Jackelén Rootsist, piiskop dr Tamás Fabiny Ungarist, Läti ülikooli usuteaduskonna dekaan prof dr Dace Balode, prof dr Marianne Bjelland Kartzow (Oslo ülikool), dr Mikko Ketola (Helsingi ülikool), õp dr Elaine Neuenfeldt Luterlikust Maailmaliidust ja mitmed teised nii Eestist kui välismaalt.
Ettekanded käsitlevad erinevaid ajaloolisi ja kaasaegseid kogemusi ning kaalutlusi seoses naiste ordinatsiooniga eri maades (Eesti, Ungari, Soome, Poola, Läti, Saksamaa, Suurbritannia), hermeneutika ja eksegeesi sõlmküsimusi tänapäeval ja minevikus, probleeme, mis sunnivad ühiskondi ja kirikuid muutuma, jmt. Konverentsi eesmärgiks on olla hariv ja inspireeriv üritus, mis julgustab nii kirikuid kui nende liikmeid Martin Lutheri jätkuva reformatsiooni ja uuenemise vaimus.
Konverentsi töökeelteks on eesti ja inglise keel, ettekannetel on sünkroontõlge.
Registreeruda osavõtuks saab kodulehel www.eelk.ee 10. augustini.
Ühendus Naised Teoloogias

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)