Esileht » Arvamused » Kolumn »

Naiste kiituseks

11.03.2008 | | Rubriik: Kolumn

Kristlik kirjanik ja teadlane Elaine Storkey on kord öelnud: «Enamuses kirikutes on naiste täita abiliste roll, juhul kui neil üldse mingit rolli on. Mehed jutlustavad, naised kuulavad. Mehed paluvad, naised ütlevad aamen. Mehed uurivad teoloogiat, naised õmblevad ja tikivad. Mehed võtavad vastu otsuseid, naised keedavad teed.»

Probleem on õigupoolest juba üsna vana. Näiteks juba Vanast Testamendist saame me teada, et kunagi elas üks tubli perekond – Noa ja tema pojad Seem, Haam ja Jaafet. Kokku oli neid kaheksa inimest, kuid nimepidi mainitakse vaid nelja. Mainitakse küll, et Noa poegadel olid naised ka, ning Noa naist mainitakse isegi viiel korral, kuid temast ei tea me ei nime ega midagi enamat peale selle, et ta oli «Noa naine».
Ka tänapäeval võib mõni inimene kasutada väljendit «pastori naine», kuid see on sama veider kui minu kohta öelda «politseiniku mees». Ma väga ei tahaks, et minu kohta nii öeldaks. Kui see meeste kohta ei sobi, miks peaks siis sobima naiste kohta? Inimene on ikka inimene ise, mitte kellegi mees või naine.
Kui evangeeliume väga tähelepanelikult lugeda, siis võib ka sealt leida mitmeid naisi, kes ustavalt Jeesust järgisid, said täis Püha Vaimu või prohveteerisid. Samas on natuke kummaline, et näiteks ajal, mil mehed murdsid pead selle üle, kui suure varandusega jumalariiki veel pääseb, mainitakse vaid põgusalt ära, et naised teenisid ustavalt Jeesust oma varaga (Lk 8:1–3). Isegi ajal, mil risti juurde jäid lõpuks alles vaid naised, kes saatsid Jeesuse ristilt hauani, on esimesed tühja haua juures ja saavad inglilt sõnumi ülestõusnud Jeesusest – isegi siis räägib lugu pigem meestest – ühest, kes kaalus, kas 30 hõbeseeklit oli ikka piisav, ning lõpuks leidis, et ilmselt ikkagi väga ei olnud, ning teisest, kes lubas surra Kristuse eest, kuid asjaolude sunnil pidas paremaks pigem Jeesus ära salata. Naised on kui statistid meeste loos.
Sama võib juhtuda ka tänapäeval. Mehed arutavad rambivalguses oma hingelisi võitlusi ja tõsist teoloogiat ning naised hoiavad kirikut ülal.
Väljaspool kirikut on minu arvates üheks raskemaks ametiks põhikooli viimaste klasside õpetaja töö ning kirikus laste- ja pühapäevakoolitöö. Mõlemad tööd on tavapäraselt pigem naistele jäetud. Samas ei kuule just palju räägitavat nende tööde raskusastmest. Aga proovige õpetada lastele näiteks mäejutlust või õndsakskiitmisi! Kuidas te seletate lastele, et «õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa»? Või kujutage ette, kuidas te tulete toime hilisteismelistega põhikooli lõpuklassis. Aga naised teevad tihti just sellist tööd.
Paistab, et väljaspool kirikut pole õieti midagi, millega naised hakkama ei saa. Nad võivad tegutseda nii armees, poliitikas kui ettevõtluses ning olla erinevates juhtivates ametites. Kooliajal oli minu klassikaaslaste hulgas pigem rohkem taibukaid klassiõdesid kui klassivendi. Ülikoolis on tänini enamik tudengitest naisterahvad. Kuid jõudude vahekord kipub muutuma seal, kus ametid muutuvad tähtsamaks ning ausära suuremaks. Näiteks õppejõudude seas on vahekord juba pigem meeste kasuks ning naisrektorit pole Tartu ülikoolis kunagi olnudki.
Väljaspool kirikut on üldiselt reegliks, et kui naisel on annet, oskusi ja tarkust rohkem, peaks ametid, võimalused ja ülesanded usaldama talle. Nii võiks see olla ka kirikus. Ja seal, kus naised teevad ustavalt tegelikult väga vajalikku tööd, võiksime meie, mehed, seda rohkem tähele panna.

 


Alar Kilp

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)