Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Naispastorid on kiriku Kihnu naised

17.09.2003 | | Rubriik: Kirikuelu

21. septembril valib väike Audru Püha Risti kogudus Pärnumaal endale uue õpetaja.
Kandidaadiks on Tiina Janno (40), kes samas koguduses ka oma vikaariaasta veetis. Pöline saarlane, kes umbes aasta tagasi tegi kardinaalse otsuse oma kutsumust mandril ellu viia.
Viieteistkümne-aastase kirikutöö kogemusega naine on ennegi tundmatus kohas vette hüpanud – kui teda 1988. aastal Kuressaare Laurentiuse koguduses ristiti ja leeritati, tehti talle kohe ettepanek samas lastetööd tegema hakata. «Ega midagi ju ei osanud, materjale ka polnud. Õpetasime seda, mida ise teadsime ja püüdsime seda lastele lihtsalt jagada,» ütleb ta oma töö kohta tollases pühapäevakoolis, kus ta koos Kaupo Põlluga õpetajaks oli.
Uus kodu
Praeguseks on Tiina Audrus kohanenud ja oma eluga rahul. Ta elab korteris õpetajate majas päris kooli lähedal küla ääres. Ega teda eriti kodust kätte saa, ümbruskonnas on tegemist palju. Jumalateenistused kirikus ja vanadekodus, lisaks piiblitunnid väikestes külades ning lastetöö.
Pühapäevakoolil on Audru koguduses tähtis roll. «Jagamine õpetab. Tuleb endast välja rääkida. Koolitöös on tähtis lugemine, arutlemine ja esitamine.» Audru keskkoolis annab Tiina Janno kaheteistkümnendikele religiooniõpetust, mille kohta arvab ise, et kuna sissesõidetud roopaid pole ees, tuleb palju haistmise järgi teha.
Naabrid ja koguduseliikmed
Noorte kirikuõpetajate eest hoolitsevad vahel naabrid, kes püüavad nende toidulauda värskendada. «Kümnisemaksmist on esinenud,» naerab Tiina, «aga mul on ka endal väike maalapp ehk laik, nagu üks pühapäevakoolilaps ütleb.» (Parajasti vestluse ajal astus sisse üks naabrimees ja küsis, kas Tiina Janno ikka teab, kust korralikku santehnikut leida. Ega´s igaüht saa usaldada, seletas mees.) Uusi tuttavaid on Tiina leidnud siin palju, head sõbrad on aga ikka jäänud varesemast ajast – keskkoolist, Kirikumuusikakoolist, Usuteaduse Instituudist. «Kuid nemad ju ei ela siin,» tunnistab ta. «Mind on aga siin ilusasti omaks võetud ja kohanemisraskusi tasandatud.»
Audru koguduses on maksumaksjaid liikmeid vaid 64 ja seegi arv väheneb. «Kuid nii on see igal pool. See-eest on aga kogudusel tugev tuumik ja juhatuse liikmed käivad aktiivselt kirikus,» rõõmustab Tiina. Tema eelmise koguduse, Orissaare, ja praeguse, Audru, vahel on mitu sarnasust: inimesed on sallivad, avatud ja üpris noored (st, et keskmine koguduseliige on keskealine) ning isegi nimed on sarnased, Püha Risti kogudused.
Naisena pastoriks
Ta ütles, et kartis esiotsa tõrjuvat suhtumist naispastorisse, kuid tegelikkuses pole olnud intsidente, mida südamesse võtta. «Kui asi on õige, siis kõik õnnestub,» ütleb Tiina mõttetera välja. Üldse tuli Tiina Jannole naispastorluse küsimuse aktuaalsus ootamatult, tema sõnul kohtus ta sellega alles kirikus. «Ma olen heas mõttes patriarhaalsest perekonnast, kus on tugev isa, kuid teised perekonnaliikmed teavad oma väärtust ja vajalikkust.»
Kirikus on talle jäänud mulje, et osale inimestele on soorollid olulised. Ta aktsepteerib seda, kui kogudusel on tugevad traditsioonid. Sealjuures on Tiina juurelnud selle üle, miks palju naisi teoloogiat õppima asub. Selle kohta arvab ta otsekoheselt, et «naised on väljasureva traditsiooni kandjad». Nagu Kihnu naised. «Naispastorid on kiriku Kihnu naised,» ütleb ta. Kindlasti on ka raha tähtis ja Eestis oodatakse suuremat palganumbrit just mehelt. «Meie kirikuelu on aga kriisiolukorda sattunud traditsioon.» Naised on ajaloolise vormi säilitajad, kui kirik leiab teisi vorme, siis küllap tuleb ka rohkem mehi kirikusse.
Õppimine ja misjon
Teoloogiakursusel alustas koos võrdne arv poisse ja tüdrukuid, kuid mehed haarati varem töösse ja nende õppeedukus langes. Naised jäid ontlikult kooliülesandeid täitma ja paraku lõpetasid kiiremini ning edukamalt.
Tiina on oma õpingutega edasi läinud – juba enne pastoraalseminari lõpetamist viis ta paberid Budapesti Protestantlikku Misjoniuuringute Instituuti, kus teeb magistritööd. Budapesti raamatukogu on hea, arvab ta, olulisem on aga kahe aasta pikkuse kursuse korraldus, nimelt tuleb kohal käia vaid kolm korda aastas. Kursuse lõpuks peab valmima magistritöö, kuid soovitav on läbi viia ka üks praktiline misjonitöö projekt.
Misjonipõllule sattus Tiina Janno üpris juhuslikult – 2000. aastal Taanis üht kahenädalast täienduskursust külastades. Sealsed õppejõud inspireerisid teda niivõrd, et ta mõistis – just see on tema ala. Tiina sõnul sai ta kursuselt motivatsiooni koguduse- ja vaimulikutööks, kuid ka arusaama, et koguduse vaimulik peab olema ise võimeline traditsiooni looma.
«Ma olin kohe õnnelik Taanist tagasi tulles, leidsin, et just see on see, mis mind huvitab!» õhkab ta. «Seal läks maailm suure pauguga korraga suureks.» Eriti kiidab Tiina üht Mehhiko päritolu Hollandi missioloogi Charles van Engenit. Kõigile tudengitele soovitab Tiina kindlasti õppida välismaal. «See on väga vajalik,» ütleb ta.
Missioloogia on kiriku teadusharu, mis haakub tänapäeval kirikuga väga tihedalt. See on töö elu enesega, mitte ainult tekstiga ja sellel on Tiina arvates praktiline ulatuvus. Missioloogia on tema definitsiooni järgi piiride teadus, mis tegeleb kiriku ja mitte-kiriku, usu ja mitte-usu vahelise probleemiga. «Barjääre on meil palju – kultuurilisi, usulisi, sotsiaalseid, soolisi,» ütleb noor missioloog. «Peaküsimus on, kuidas evangeelium ületab neid piire.»
Tiina Janno magistritööks Budapestis on «Missioloogilise hariduse probleemid», töö valmides peaks selguma Eestile sobivaimad variandid.
Tiina Janno vaidleb vastu Viljandis misjonikonverentsil kõlanud mõttele, et kõik, mis kirik teeb, on misjon. Tema arvates me küll ei lahuta kirikut elust, kuid peame suutma neid eristada. Misjon on sihipärane tegevus, mis on eelkõige suunatud mitte-kristlastele. See on ka religioonidevaheline dialoog, mis meil täiesti toimib, kuid millest eriti ei räägita.
Endast ja eesti rahvast
Eestlastest arvab Tiina üldiselt nii, et kuigi usklikud, on nad tegelikult väga materialistlikud. «Mina olen idealist,» ütleb ta enda kohta. «Valge vares olla ei olegi alati nii halb, hea tunne on, kui ei ole asjade külge seotud. Mul on alati olnud rikkust parasjagu, mitte liiga palju, mitte liiga vähe.» Tiina arvates on eestlastel tekkinud vaeseks olemise harjumus. «Peame õppima annetama ja andma,» ütleb ta kriitiliselt, «see on äärmiselt oluline!»
Lisaks eestlaste «asjasusele» pitsitab Tiina hinge veel hirm pika ja pimeda aja ning rõskuse ja külma kiriku ees. «Eks ma olin eelmisel aastal palju haige,» tunnistab ta. Kuid uues kodus on ka palju toredat. Juba esimesel päeval juhtunud koguduses palju naljakaid seiku. «Kes neid enam mäletabki,» itsitab Tiina. Siiski tuleb talle meelde, kuidas ta ükskord ühe memme käest nahutada sai, kui ta oma jalgratta tavapäraselt kiriku eesruumi paigutada tahtis. «Kas sa, noor laps, ei tea, kuhu ratast panna,» oli tädi pahane olnud.
«Mulle meeldib olla inkognito,» ütleb Tiina selle peale rahulikult. Audru kandis on ta aeg-ajalt n-ö pastoriks «osutunud». Kord saanud suure üllatuse osaliseks kirikusse kogunenud Memme-Taadi päeval osalejad. Tiina jutu järgi tulnud kiriku käärkambrisse ühe ansambli jagu naisi, kes enne külmas kirikus laulmist tripsukese konjakit võtta tahtsid. Nad teinud sellega ka julgelt algust, kui korraga hakkas samas ruumis seni vaikselt istunud Tiina Janno endale talaari selga tõmbama.
Seepeale kahvatunud üks ürituse eestvedaja ja arvanud, et küllap kirikuõpetaja nad nüüd kirikust välja viskab. Tiinale teinud asi palju nalja, kuid lauljad näinud ka hiljem kirikupingis istudes ülimalt süüdlaslikud välja. «Siin on kergem vaim kui pietistlikul Saaremaal,» ütleb ta Audru koguduse iseloomustuseks.
«Paljut vaatan praegu läbi huumoriprisma.» Küllap see tuleb kasuks, sest Tiinal on kord juhtunud nii, et uusaasta vigiiliale tulid kohale isegi koerad! «Ma panen aga kõik memuaaridesse kirja ja sündmusi on selle viieteistkümne kirikus veedetud aasta jooksul kogunenud omajagu!»
Tiina arvab, et küllap naisel on pastoriametit kergem kanda, sest ei ole ajaloolist mudelit, mille järgi peaks joonduma. Mees peab olema üliinimene, et temaga rahule jäädaks, naise puhul ollakse aga millegipärast positiivselt üllatunud, kui ta suudab normaalselt jumalateenistust pidada või korralikult matta. «Kõik, mida ma teen, on tulnud õigel ajal, ma olen nendeks muutusteks valmis olnud,» ütleb Tiina Janno. «Mulle on antud kindlust ja puudujääva osa kompenseerib Jumal.»
Kristel Neitsov

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)