Esileht » Arvamused » Kolumn »

Naiskodukaitsjate kiituseks

15.09.2021 | | Rubriik: Kolumn

Tartut on vaktsineerimise korralduse ja hõlmatuse eest teistele eeskujuks toodud. Edu taga on tartlaste vastutustunne ja mõistlik suhtumine. Kindlasti tõhus koostöö Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu kiirabi ja linnavalitsuse vahel. Kuid tahan esile tõsta vabatahtlike rolli meie eduka vaktsineerimiskeskuse töös. Vabatahtlikud olid need, kes keskuses sellise töökorralduse tagasid ja meeleolu lõid, et kõik tundsid end seal teretulnutena. Suures osas olid nendeks vabatahtlikeks Naiskodukaitse liikmed. 

Mu lugu on pühendatud Naiskodukaitsele, kes neil päevil oma organisatsiooni 94. aastapäeva ja taasasutamise 30. aastapäeva tähistab. 

Tähtpäevadel on hea võtta aeg maha ja heita pilk kõigele sellele, mis meie kõrval. Kaitseliitlasena ei ole mulle võõras Naiskodukaitse tegevus ega ka tema väärtused, mida nende pere jagab ja hoiab. Need väärtused võiksid olla lausa kõikide Eestist pidavate organisatsioonide lipukirjaks. Neid väärtusi lugedes võiks koguni öelda, et selliselt ühiselt tegutsedes ja toimetades võiks Eesti olla märksa suurem ja tugevam, kui me oleme. Kindlasti ka parem, kui oleme. 

Naiskodukaitse daamid on oma tegevuses vabatahtlikud ja just see tahe on täna üks kallimaid Eesti varasid, mis meil on. Vaba tahtega on Eestis palju sündinud ja vaba tahtega oleme loonud oma riigi. Nii siis kui ka nüüd – köites selle kokku enam kui sajandivanuseks looks ja imeks. Vaba tahtega liigutatakse mägesid ja pannakse jõgesid teises suunas voolama – olgu need mäed siis Munamäed või jõed Emajõed. Aga nendes tegudes ja liigutamistes on alati see Eesti eest seismise ja hoolimise tahe. 

Maailm elab täna äreval ajal ja Eesti on ümbritsetud sadadest maailmamuredest, millest me ei saa ega tohi mööda vaadata. Elame äreval ajal ja elame elaval ajal. Naiskodukaitsel on suur roll meie elusana ja meie vaimu erksana hoidmisel, sest just sellel hetkel, kui lõpetame huvi, minetame tarkuse, hoolimise ja täiel rinnal elamise, lõpeb ka Eesti, lõpeb vaba tahe ja hool. Sõjad ja riigikaitselised mured ei ole hetkekski meie lähedalt kadunud ja see, millega tegeleb Naiskodukaitse, on üks usalduslik ja väga oluline tahk suures maailmas elamisest ja selle paremaks muutmisel. 

Tartu linnakirjanik Carolina Pihelgas on kirjutanud poeemis „Kiri kodust“ oma lapsele: armas laps, meil pole siin ammu enam sõda olnud, aga see ei tähenda, et see kusagil mujal hetkekski peatunud oleks, sest sõda – sõda on nagu nahk, mis kasvab tagasi ja inimestele meeldib end muudkui katki kukkuda. 

Tähtpäeva artiklis ei tohiks ehk olla nii sõjakas, kuid lubage mul veelkord tulla tagasi Naiskodukaitse väärtuste juurde – nad aitavad oma tegevuse ja hoiakutega kaasa turvalisema elukeskkonna loomisele. Seega on Naiskodukaitse hoiakutes ja tegevustes peidus ja ühtlasi meie silme all võti, kuidas end katki kukkumisest säästa ja seeläbi sõdu lähedal ja kaugel vältida. Seda võtit ei tohi me ära kaotada.

 

 

 

 

Urmas Klaas,

kolumnist

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)