Esileht » Arvamused » Arvamus »

Naisena meeste maailmas

26.01.2005 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Iga aasta jaanuaris kogunev vaimulike konverents toob kokku vähemalt pooled enam kui paarisajast ordineeritud vaimulikust. Meesteväe seas on iga aastaga rohkem naisi, kes leidnud kutsumise ja on pühendunud inimeste teenimisele kirikus.
Kahel viimasel aastal on pastoraalseminari lõpetamise järel pühitsetud vaimuliku ametisse 5 mehe kõrval 9 naist. Naine vaimuliku rüüs ei tekita viimasel kümnendil Eestis enam võõristust. Järjest enam on naisi, kes teoloogilist haridust omandades mõtlevad kindlalt õpetajaordinatsioonist. Ka toimetuses on kaks naist, kes igapäevase lehetöö kõrvalt teoloogiat õpivad ja ükskord kogudusetööle minna soovivad.
Iga kuues vaimulik EELKs on naine. Veel 20 aastat tagasi oli kirikus vaimuliku pühitsuse saanud naisi kuus. Nemad olid esimesed teerajajad tugevate traditsioonidega meeste maailmas.
Naiste ordinatsioonile EELKs tegi tee lahti Laine Villenthal 1967. aastal, mil kirikus võeti vastu naiste ordineerimist jaatav otsus. Eestist varasem on olnud Taani, kus kolm naist olid saanud pühitsuse 1948. aastal.
Eelmisel aastal esitas Eesti Kiriku 80. aastapäeva konverentsil ettekande naiste ordinatsiooni teema käsitlemisest kirikulehes Eda Kai Simmermann, kes oli lehes ilmunud artiklitest välja noppinud teemakohaseid risti vastukäivaid seisukohti. Näiteks meie naaberriigis hoiab peapiiskop Janis Vanags kindlat joont ja naised kirikuõpetaja ametist eemal, sest tema sõnul on «see praktika Piibliga vastuolus». Samas peab Canterbury endine peapiiskop George Carey vääraks seisukohta, «nagu võiks ainult mees kirikuõpetajana Kristust esindada. Jeesus kutsus oma jüngriteks ka naised».
Vaimulik amet on sadu aastaid kuulunud ainult meestele. Üks 1976. aastal Rootsis kirikuõpetajaks pühitsetud naine on oma mälestustes kirjutanud, kuidas ta kogudusele meelepärane püüdis olla ja kandis meeste ülikonnale sarnanevat õpetajarüüd. Kui ta hiljem end kui naist kõrgemalt hindama hakkas, loobus ta ülikonnast, mille ülesandeks oli alateadlikult naiseks olemist kahandada. On kahetsusväärne, kui nn meeste tööd tegevad ja meeste maailmas tegutsevad naised on pidanud suruma alla oma loomuse neid tahke, mis on iseloomulikud naisele ja naiselikkusele.
Võrdõiguslikkuse seisukohast pole tähtsust, kas vaimuliku rüüd kannab mees või naine. Ei ole meest ega naist, on uus loodu Kristuses. Tähtis on inimene ise, tema haritus ja iseloom, st sobivus kogudusetööle. Kirikuõpetaja töö nõuab avatust ja kannatlikkust, valmisolekut suhelda ühiskonna erinevate institutsioonidega, mõista ja lahendada sotsiaalseid probleeme, valmidust olla hingehoidjaks.
Naisesse on kodeeritud kaks põhivajadust: hoida koos perekonda (kogukonda) ning püsida ka ise koos, ja tarvidus hoolida, hoolitseda ning kasvatada. Need tarvidused teevad naisest hea koguduse juhi.
Kuigi kiriku uus põhikiri ei tee naistele takistusi asuda piiskopiametisse, on kaugel see päev, mil naine piiskopipühitsuse vastu võtab, sest ühiskonnas tervikuna on naistel reeglina madalamad ametikohad, väiksem tunnustus ja tähelepanu.
Olles küll ühiskonnas ülekaalus (53,9%, Tiina Raitviiru uuring – S.S.), on naine kõrvale jäetud otsustuste tegemise juurest. ÜRO neljanda naiste maailmakongressi (1995) seisukohalt soovitati kaasata naisi otsuseid vastu võtvatesse kogudesse, sh parlamenti, vähemalt 30% ulatuses. Eestis oli 1999. aastal valitud Riigikogu koosseisus naisi 17,8 %, 2003. aastal valitud parlamendikoosseisus 19,2%.
Kirikusse tööle tulnud naised on teinud tööd kutsumusest ja armastusest kiriku vastu, nende sooviks on teenida Jumalat ja inimest. Tunnustagem ja märgakem neid siis võrdse partnerina.

Sirje Semm,
peatoimetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)