Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Naised reformatsiooni valguses 7. osa

03.01.2018 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

7.
1586. aastal kutsuti 35aastasena ajast igavikku Mikael Agricola ja Pirjo Olavitütre ainus poeg Christian Agricola. Pirjo Olavitütar suri üheksa aastat hiljem 1595. aastal 70aastasena.
Oma elu jooksul jõudis Pirjo Olavitütar olla suurte muutuste keskel: näha reformatsiooni saabumist ja kinnistumist Soomes just reformatsiooni seisukohast tähelepanuväärseimas paigas Turus. Samas said tema eluajal nähtavaks ka olulised vastureformatsiooni ilmingud. Reformatsioon, mis tõi endaga kaasa pastoriproua või koguduse ema ja perenaise positsiooni, andis vaimulike abikaasadele nähtava ja ühiskondlikult tunnustatud rolli ning nii oli ka Pirjo Olavitütar oma tegevusega teerajaja hilisematele pastoriprouadele.
Temast ei ole kirjutatud palju, kuid siiski on teda kirjeldatud kui eneseteadlikku, samas piibellikult alandlikku ja teeniva vaimuga abikaasat ja ema, kellel oli oluline mõju nii oma kahele abikaasale kui ka pojale. Nagu Katharina von Bora, oli ka Pirjo Olavitütar sügavalt religioosne inimene. Oma esimese abikaasa kõrval võttis ta omaks luterliku õpetuse ning jäi vaatamata toonastele usulis-poliitilistele keerdkäikudele ning isikliku elu tõusudele ja langustele sellele truuks kuni surmani.

Elisabeth Cruciger (Meseritz).

Elisabeth Cruciger – vanima evangeelse koraali looja
1500. aasta paiku sündis praeguse Swidwini (Poola) lähedal von Meseritzide perre tütar Elisabeth Cecelia. Tema lapsepõlvest ei ole kuigi palju teada, kuid nii nagu toona aadliperedes tavaks, pandi ka Elisabeth varakult Marienbuschi kloostrisse kunagises hansalinnas praeguse nimega Trzebiatówis. Kloostriaastate vältel omandas ta lisaks lugemis- ja kirjutamisoskusele ning teistele teadmistele ka teoloogilised teadmised ning ladina keele, mis võimaldas tal hiljem ka ladinakeelsetes teoloogilistes aruteludes osaleda.
Trzebiatówis tegutses toomkooli rektorina ja 1509. aastast Treptow’ kiriku vikaarina Johannes Bugenhagen (1485–1558), kellel oli Elisabethi elus tähelepanuväärne roll. Bugenhagen puutus reformatsiooniga esimest korda kokku 1520. aastal. Esialgu talle Martin Lutheri ideed ei sümpatiseerinud, kuid olles nendega põhjalikumalt tutvunud, sai temast Lutheri veendunud toetaja. Bugenhagen kolis Wittenbergi ning temast sai Lutheri lähedasemaid sõpru, teoloogiaõppejõud ning 1533. aastal kolmas protestantlik teoloogiadoktor. Huvitav on ka fakt, et Bugenhagen oli teadaolevalt esimene Wittenbergi reformaatoritest, kes 1522. aastal abiellus. Wittenbergi linnakiriku õpetaja Bugenhagen oli osade allikate kohaselt Lutheri pihiisa, kes 1525. aastal laulatas Lutheri ja Katharina von Bora ning pidas 1546. aastal Lutheri matusetalituse. Pärast Lutheri surma hoolitses Katharina Lutheri ja tema laste eest.
Just Bugenhageni vahendusel tutvus Elisabeth von Meseritz Lutheri kirjutiste ja teoloogiliste arusaamadega. Lutheri teosed avaldasid talle sedavõrd suurt mõju, et temast sai evangeelse õpetuse veendunud järgija. 1522/1523 lahkus ta kloostrist ja suundus samuti Wittenbergi, kus esialgu elas Bugenhagenite peres. 1524. aastal abiellus Elisabeth teoloogi ja samuti Lutheri lähedase kaastöölise Caspar Crucigeriga (Creuziger, Kreuziger, 1504–1548). On teada, et Bugenhagen pöördus isiklikult pulmade rahalise toetamise palvega Saksimaa kuurvürsti ja Martin Lutheri toetaja Friedrich Targa (1463–1525) poole. Kirjas nimetab Bugenhagen Elisabethi „minu Elisabethiks“, mis näitab, et Elisabeth, kellest tema oma pere oli kloostrist lahkumise ja reformaatoritega liitumise tõttu lahti öelnud, oli Bugenhagenite jaoks pereliige.
Crucigerid olid sagedased külalised Lutherite juures ning koos abikaasaga osales ka Elisabeth ühistel söömaaegadel ja nende käigus peetud lauavestlustel. Ühtlasi oli Elisabeth Katharina Lutherile väga lähedane. Luther hindas kõrgelt Elisabethi muusikalisi andeid ning nimetab Elisabethi armsaks Elsiks (liebe Els). Neid sidus muu hulgas suur armastus muusika vastu ning nad mõlemad olid veendunud, et muusika on üks parimaid usualase harimise viise. Elisabeth Crucigeri muudab reformatsiooni kontekstis iseäranis oluliseks see, et ta oli esimene evangeelse koraali autor ning tema koraal „Herr Christ, der einig Gotts Sohn“ on Lutheri soovil trükitud ka teadaolevalt vanimas evangeelses lauluraamatus Eyn Enchiridion oder Handbüchlein (Erfurt, 1524).
(Järgneb.)
Kristel Engman

Elisabeth Crucigeri koraal trükiti vanimas evangeelses lauluraamatus 1524 a.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)