Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Naised reformatsiooni valguses 5. osa

13.12.2017 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

Christian Agricola signatuur.

Abielludes oli Mathias Katharinat vannutanud olema emaks vaestele ja põgenikele, selle kohaselt ka Katharina tegutses. Katharina kirjutab: „Abiellumisest alates olen võõrustanud mitmeid suurepäraseid ja õpetatud inimesi nende põgenemisel ja trööstinud neid nagu Jumal on öelnud: „Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!“ (Js 35:3).“
Lisaks põgenike eest hoolitsemisele oli ta ka kirjavahetuses nende kaasadega, keda julgustas oma usus kindlaks jääma. Tulijate hulgas oli mitmeid usuteadlasi, mh Johan Calvin. Hiljem käisid Zellide juures ka mitmed teised teoloogid. 1529. aastal toimunud debatt Lutheri ja Zwingli vahel tõi Strasbourgi samuti mitmeid oma aja mõjukaid reformaatoreid, keda Zellid võõrustasid. Katharina kirjutab: „Sel ajal kui armsad isandad Oecolampadius ja Zwingli siin olid, toimetasin 14 päeva teenijatüdruku rollis ja toitu valmistades.“ Suurt majapidamist aitasid Katharinal toimivana hoida mõned Strasbourgi lesestunud prouad. Lisaks käisid abiks almustest elavad inimesed.
Ajalugu tunneb kristlikku mõtlejat ja kirjutajat, usupõgenike vastuvõtjat ja külalislahket võõrustajat Katharinat ka kui pühendunud haigete, väetite ja surijate eest hoolitsejat. 1641. aasta katku ajal hoolitses ta südikalt paljude Strasbourgi elanike eest, tuues nii mitmedki surma lävelt tagasi, k.a oma abikaasa. Küllap kinnitasid need sündmused tema usku valitud tee õigsusesse – tema roll oli teenida sõna ja teoga.
Katharina valdas sõna nii kirjalikult kui suuliselt. Nii näiteks pidas ta – erinevalt toonastest tavades – 1548. aastal abikaasa matustel jumalagajätukõne. Pärast abikaasa surma kaitses viimase õpetuslikke seisukohti ja enda usulisi veendumusi kirjalikus väitluses Ludwig Rabusega, kes oli Zellide peres kostilisena elanud, hiljem Mathias Zelli ametijärglaseks saanud, kuid aja jooksul reformeeritute vaateid ja tavasid kritiseerima hakanud. Katharina kannatus katkes ning ta asus Rabusega avalikku debatti. Seegi oli oma aja kohta väga julge otsus. Just sellest väitlusest kirjutatu sai kõige märkimisväärsemaks osaks tema kirjalikus loomingus.
Ka leseaastatel jätkas Katharina vaenatud protestantide kaitsmist ja nende eest hoolitsemist. 1561. aastal Katharina, keda Ulrich Zwingli kirjeldas kui inimest, kelles saavad kokku Maarja ja Magdaleena omadused, haigestus ning kutsuti 1562. aastal ajast igavikku. Tema maised säilmed puhkavad abikaasa ja laste säilmete kõrval Strasbourgi kalmistul.
Katharina oli võimekas naine, kes pühendas oma elu evangeelses vaimus teenimisele ja reformaatoriliku õpetuse edasiandmisele ja kinnistamisele. Võrreldes enamiku reformatsiooniaja naistega oli Katharina tegevus erandlik, sest ajastust tulenevalt nähti naise rolli ühiskonnas teistsugusena – tasase, kuuleka ja perekesksena. Katharina on näide naisest, kes ennast neist ühiskondlike tõekspidamiste ja tavade mustrist läbi murdis. Samuti erineb ta mõnest teisest reformatsiooniaja häälekast naisest selle poolest, et tema tegevus ei pälvinud märkimisväärset kriitikat ja ägedat vastuseisu. Tema elulugu on näide sellest, et reformatsiooni levimisel ja kinnistumisel oli oma roll ka naistel ning seda mitte üksnes pere ja majapidamise eest hoolitsejatena, vaid ka sotsiaalse ja ühiskondliku vastutuse kandjatena ning reformaatorlike veendumuste levitajatena sõnas ja kirjas.
Kirjutised:
• Den leydenden Christglaubigen weybern der gemein zů Kentzigen minen mitschwestern in Christo Jesu zů handen (1524)
• Entschuldigung Katharina Schützinn (1524)
• Von Christo Jesu unserem saeligmacher (1534–1536)
• Klag red und ermahnung Catharina Zellin zum volk bey dem grab m: Matheus Zellen pfarer zum münster zu Straßburg (1548)
• Ein Brieff an die gantze Burgerschafft der Statt Straßburg (1557)
• Den Psalmen Misere (1558)

Pirjo Olavitütar Agricola: piiskopi abikaasa ja ema
Ajaloost ei ole palju teada neid juhuseid, kus ühele naisele kingitakse võimalus olla oma elu jooksul piiskopi abikaasa, aga ühtaegu olla ka emaks piiskopile, kuid just nii oli see Pirjo Olavitütrega (Pirjo Olavintytär, Birgitta Olafsdotter, Brigida Olaui), kes oli Soome olulisima reformatsiooniedendaja ja soome kirjakeele looja Mikael Agricola (1510–1557) abikaasa ning Tallinna piiskopi ja Haapsalu administraatori Christian Agricola (1550–1586) ema.

(Järgneb.)

Kristel Engman

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)