Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Naised reformatsiooni valguses 10. osa

24.01.2018 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

10.
Marguerite de Navarre oli võimekas literaat ja reformatsioonist kantud teoloogiliste vaadete patroon Prantsusmaal. Reformaatorlikud kirjutised mõjutasid Marguerite’i sedavõrd, et mõjuvõimsa roomakatoliku Sorbonne’i ülikooli teoloogiline eliit mõistis ta teravalt hukka ja süüdistas teda tema kirjutistes esinevate reformaatorlike ideede pärast.
Üks munk leidis koguni, et Marguerite tuleks panna kotti ja visata Seine’i voogudesse. Arvatakse, et kui Navarra kuninganna näol ei oleks olnud tegemist kuninga õega, oleks talle hereesias süüdistatuna arvatavasti määratud karistuseks surmanuhtlus.
Süüdistused hereesia levitamises ja selle toetamises ei vähendanud aga Marguerite’i indu ja pühendumust reformaatorite toetamisel nii majanduslikult kui ka nende teoste kirjastamisele kaasa aidates. Samuti pakkus ta peavarju tagakiusamise alla langenud reformaatoritele ja aitas neil Prantsusmaalt põgeneda.
Nende hulgas oli ka Johann Calvin, kes põgenes Pariisist Šveitsi. Navarra kuninganna ja Calvini sõprus ning kirjavahetus kestis aastaid. Lisaks sellele pühendas reformaator Marguerite’ile oma protestantlikku süstemaatilist teoloogiat käsitleva teose „Institutio Christianae Religionis“ (1536). Peale Calvini toetas ja kaitses Marguerite de Navarre mitmeid teisi peavoolu teoloogiast erinevalt mõtlevaid teolooge. Ta oli ka väga aktiivne kirjavahetuse pidaja mitmete paavstide ja protestantlike mõtlejatega.
Marguerite ei lahkunud ametlikult kunagi roomakatoliku kirikust, kuid suhtles suurest huvist protestantlike ideede vastu ühtaegu nii reformaatorite kui ka Vatikaniga, toimides vahendajana roomakatoliiklaste ja protestantide vahel. Seegi eeldas tähelepanuväärseid diplomaatilisi oskusi ning näitas tema võimekust olla ühendavaks lüliks erinevate osapoolte vahel.
Navarra kuninganna oli verbaalselt võimekas ning kirjutas mitmeid poeeme ja näidendeid. Tema teostest kõige tuntum on lühilugude kogumik „Heptameron“, mis avaldati postuumselt 1558. aastal, ja eespool mainitud religioosne poeem „Miroir de l’âme pécheresse“. Poeem on kirjutatud mina-vormis ning on müstikasse kalduv jutustus hingest kui leinavast naisest, kes hüüab ahastuses Kristuse poole. See teos jõudis aja jooksul ka Inglise kuningakotta ning arvatakse, et mõjutas reformatsiooni kulgu Inglismaal.
Humanistide ja reformaatorite toetajana oli Marguerite de Navarre Prantsuse renessansi hiilgavamaid isiksusi, kes oli modernne mõtleja. Marguerite’i salongi tunti kui uut parnassi, mis oli rahvusvaheliseltki väga tuntud.
Marguerite de Navarre’i on kirjeldatud kui suurepärast ühiskonnategelast, kes lisaks oma erudeeritusele, vaimsetele huvidele ja diplomaatilistele võimetele oli iseloomult lahke ja avatud. Kuna tema heldus vaeste suhtes oli tuntud, tituleeris ta ka ise ennast vaeste peaministriks. Koos Navarra kuningaga toetasid nad muu hulgas kasinatest majanduslikest oludest pärit andekaid üliõpilasi. Marguerite oli tuntud ka kui metseen, kes toetas mitmeid kirjanikke ja kunstnikke. Marguerite de Navarre, diplomaat, reformaatorite toetaja ja oma aja tähelepanuväärne ühiskonnategelane, kutsuti ajast igavikku 57aastasena 21. detsembril 1549. Tema pärand reformatsiooniajaloos elab aga edasi.

Kokkuvõte
Väga sageli keskenduvad reformatsiooni käsitlused peamiselt mõjukatele meestest reformaatoritele – Martin Lutherile, Philipp Melanchthonile, Johann Calvinile, John Knoxile ja teistele. Tagaplaanile kipuvad jääma naised, kes on evangeeliumi Jeesusest Kristusest evangeelses vaimus ustavalt kuulutanud reformaatorite kõrval ja nende ridades, sageli luues ka võimalusi selleks, et reformaatorid saaksid täielikult pühenduda oma tegevusele.
Paljud neist naistest on olnud väga haritud – lugenud erinevat kirjandust, kaevunud teoloogia sõlmküsimustesse, õppinud vanu keeli ja keskendunud Piibli väga põhjalikule uurimisele. Enamik neist naistest on olnud ka perekonna olmelise poole eest vastutajad ja emad. Nende seas on olnud kirjanikke, luuletajaid, usuteemaliste raamatute autoreid, apologeete. Neid ühendavaks tunnusjooneks on ustavus Kristusele ja elu evangeelses vaimus.
Kaks rühma naisi mõjutasid reformatsiooni ja selle levikut aga teistest enam: esiteks kuninglikust soost daamid, näiteks Catherine de Medici ja tema tütar Elizabeth, Mary Tudor, Šotimaa kuninganna Mary Stuart, aga ka Marguerite de Na­varre, Jeanne d’Albret ja paljud teised. Teise olulise rühma moodustasid reformaatorite abikaasad: Martin Lutheri abikaasa Katharina von Bora, Ulrich Zwingli kaasa Anna Reinhart, Pirjo Olavitütar Agricola, Elisabeth Cruciger jt.

Kristel Engman, vikaarõpetaja

(Järgneb.)

Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära. (Js 42:3)