Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Naised köögis

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Varsti algab kauaoodatud suvepuhkus. Mida siis teha nende päevadega, et need oleks väärtuslikud, pakkudes lihtsalt olemise kõrval pidet järgmiseks tööperioodiks? Kindlasti mahub sellesse aega mõni kontsert esinejatelt, kelle sõnum naha vahele poeb. Üks niisugune võiks olla naistepunt Naised Köögis, kes sel nädalal on ringreisil kavaga «See pole ainult sääskede ja siilide öö». Nende atraktiivsusele, mis põhineb lihtsate viiside, sõnade ja esinejate tasakaalukusel, lisab kaalu väikelinna turvaline miljöö. Just seda naabri küünarnukitunnet igapäevaelus vajame. Et sa võid naabrinaistega istuda kööki kohvitassi taha ning lobiseda elust, tundmata hukkamõistu või vääritimõistmist.
Mõtteis olen püüdnud köögilaua taha paigutada ka Marie Underi, aga ei õnnestu kuidagi. Ilmselt tuleneb see fotodelt nähtud sätitud soengust, rüüsidega pluusidest, taustaks olevatest raamatutest, pisut ebamaisest aurast, mis luuletajat on saatnud. Või pole see lihtsalt õige köök, kuhu teda paigutada. Loen Rootsis kirjutatud värsse: «Ja miski mind tõmbas ja miski mind kiskus: / mu koht pole siin. / Ses silmarõõmus, ses õnnepiskus / mis haava ja vaeva ma kaasa viin!» Underi eluküünal kustus 97 aasta vanuselt (1980) ja nüüd, peaaegu 36 aastat hiljem, jõudis tema, abikaasa Artur Adsoni, noorema tütre ja õe põrm tagasi koju. Kui naised suveõhtul koos istuvad, võetakse ehk lugeda mõni tema noorpõlve elujaatav luuletuski.
Et naiste ühine ajaveetmine ja näiliselt tühja loba ajamine võib ülimalt oluliseks osutuda, tõdesin nädalapäevad tagasi, kui Postimehes kirjutati orjapidamisest. See oleks ju teema 5.–6. klassi ajalootunnist, seotuna kesk- või uuema ajaga, ent puudutas lähedalt meid, naabrinaisi. Kuidas sai võimalik olla, et Tartu ühes kõrvaltänavas koheldi kedagi nagu orja? Kui sellest majast koeraga mööda jalutasin, küsiti õuest vahel, kas mujal jalutada ei võiks, sest lapsed kartvat koera. Võtsin seda hea naljana, sest miks oleks keegi pidanud kartma tänaval rihma otsas rahulikult jalutavat neljajalgset. Oleks vaid osanud aimata, et kartma peab kahejalgset. Seepärast oleks taas nii mõnus kui ka kasulik mõnel suveõhtul naabrinaistega kokku istuda.
Rita Puidet