Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Naine võib edukalt töötada ka kaitseväes

22.06.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Moonika Tali on kaplan Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Olles Eesti kaitseväes üks kolmest naiskaplanist, leiab ta, et tema töö juures ei mängi rolli mitte sugu, vaid ikkagi teadmised. Et aga sõjaväes on karm distsipliin ja omad reeglid, sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Moonika pidi intervjuu jaoks oma ülemuselt luba küsima.Moonika Tali on kaplan Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Olles Eesti kaitseväes üks kolmest naiskaplanist, leiab ta, et tema töö juures ei mängi rolli mitte sugu, vaid ikkagi teadmised. Et aga sõjaväes on karm distsipliin ja omad reeglid, sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Moonika pidi intervjuu jaoks oma ülemuselt luba küsima.

Kuidas Sul tuli mõte vaimulikuks saada?
Võib-olla seetõttu, et ma olen sattunud kokku selliste inimestega, kellega on olnud kogu aeg eriline osadustunne ning nad on pakkunud midagi niisugust, mida mujalt leida ei olnud võimalik.
Kui tulin Tartu Teoloogia Akadeemiasse õppima, siis olin Vastseliina koguduse liige ning ka sealsed koguduse vaimulikud on minu valikuid mõjutanud. Praegune õpetaja Toivo Hollo on mind päris palju toetanud ja võtnud vaevaks minuga tegeleda. Oma esimesed teenistusedki olen Vastseliinas pidanud ja see ongi jäänud koguduseks, kus ma vajadusel teenimas käin. Samuti viin aeg-ajalt jumalateenistusi läbi ka Rõuges.
Suur roll minu vaimulikus kasvamises olnud akadeemia rektoril Eenok Haameril. Sain vaimulikuks kuidagi iseenesest – ilmselt olen õigel ajal õigete inimestega kokku juhtunud. Olgugi, et mu pere ei ole kristliku taustaga, kuigi eriti just viimasel ajal käivad pereliikmed kirikus, on pere tugi olnud väga oluline. Leian, et kui sa oled headusest ümbritsetud, siis tahad sedasama teistega jagada.
Kuidas Sa kaitseväkke kaplaniks sattusid?
Kuna mu isa on sõjaväelane, siis huvi kaitseväes toimuva vastu oli mul ammu, kuid kaplanikoolitusele sattusin 1999. aasta suvel. Seda just huvist kaitseväes toimuva vastu. Mõni nädal pärast kursuse lõppu pakutigi mulle ametikohta Võrus.
Millised on Sinu tööülesanded kaplanina?
Rahuaja tingimustes on põhiline hingehoiutöö ja erinevad teenistused, samuti toimuvad ajateenijatele kaplanitunnid. Töö on seotud väeosa ajalugu puudutavate sündmuste ja tähtpäevadega, kursuste lõpetamisega. Peamine on siiski hingehoiutöö.
Kuidas toimub Su töö sisuline pool?
Kuna meil on palju ajateenijaid ja kaadrikaitseväelasi koos, siis tegelikult ei olegi võimalik kõikide ajateenijatega tuttavaks saada. Pigem on eesmärk tegeleda nendega, kes on ise minu poole pöördunud ja abi vajanud. Või keda on ülemad saatnud, kui nad on täheldanud, et ajateenijal võivad olla mingid probleemid. Samuti hoolitseb kaplan, et kristlased saaks osa sellest elust, mis tal enne on olnud – et ta saaks kirikusse teenistusele ja armulauale.
Milliste probleemidega Sinu juurde pöördutakse?
Põhiliselt on tegu sotsiaalsete probleemidega. Kõige rohkem on pöördumisi esimesel kahel-kolmel nädalal, kui noored ajateenistusse tulevad. Esiteks on tegemist teist laadi elukorraldusega ja teiseks ei tule enamik ajateenijaid kaitseväkke vabatahtlikult, vaid kodanikukohust täitma. Seega on osal kohanemisprobleemid, osal aga jäänud mingid asjad oma eraelus lõpetamata või pooleli.
Esimese kolme kuu jooksul, baaskursuse ajal, saavad neid küll lähedased külastada ning ajateenijail on võimalus helistada ja kirjutada, kuid nad ei saa veel linnaluba. Eksistentsiaalseid probleeme on vähem. Enamasti esineb neid inimestel, kes on seotud kiriku ja usuga. Kaitseväe töötajad sõltuvad üksteisest ses suhtes, et kui kellelgi tekib probleem, siis arutatakse see koos läbi, päris üksinda igat probleemi ma lahendada ei saagi, sest tihtipeale on vaja psühholoogi või psühhiaatri sekkumist.
Kuidas mehed Sind aktsepteerivad?Kas ajateenijatel on naisele kergem või raskem oma probleemidest rääkida kui omasoolisele?

Mehed aktsepteerivad mind küll. Kusjuures alles tööle asuna ei olnud probleem, et ma naine olen, vaid, et ma nii noor olen. Ilmselt tekkis paljudel küsimus, mida on mul inimesele öelda või milliseid elukogemusi jagada. Sugudevaheline probleem ei ole minu meelest suur, sest pataljonis on ka teisi naisi, kaadrikaitseväelasi.
Ilmselt ei hoia Sa mitte ainult ajateenijate, vaid ka kõrgemate sõjaväelaste hingi?
Ülemustega on mul pigem igapäevased tööalased jutuajamised. Kas neid saab just probleemideks nimetada, kuid jah, me arutame asju omavahel. Samuti räägime eraelulistel teemadel, kuid tihtilugu mitte väeosa territooriumil, vaid kusagil rahulikumas keskkonnas.
Kuidas hindad oma teoreetilist ettevalmistust kaplanitööks?
Teooriat olen saanud Paldiskis kolm nädalat, siis olin kolm kuud Kanadas samuti kaplanite baaskursusel. Sealt pärineb enamik minu sõjaväelistest teadmistest. Kaitseväes kulub algul palju aega sellele, et sõjaväe süsteemi sisse elada. Aga kõik vaimulikku ettevalmistust puudutav on tulnud Teoloogia Akadeemiast. Olen õppinud akadeemias inimese väärtustamist, seda igas olukorras, ja inimese võtmist samal tasandil, nagu sa ise oled.
Kuidas toimib kaplanaat Eesti kaitseväes?
Meil on iga-aastased kaplanite täiendkoolitused ja need jätkuvad kogu aeg. Kaplanaat on tegutsenud veidi üle kümne aasta ning kuna kaitsevägi kogu aeg areneb, siis selle sees areneb pidevalt ka kaplanaat. Liigutakse ideaalse toimimise suunas, kuid loomulikult on veel palju õppida.
Milline on kaitseväe suhtumine kaplanitesse? Kas Eesti ühiskond on kaplanite aktsepteerimiseks
piisavalt tolerantne?

Kindlasti ei ole. Aga me ei saa ootama jääda seda, millal ühiskond jõuab sinnamaani, sest olenemata ühiskonnakorrast või poliitikast on neid, kes vajavad abi, ja ka neid, kes vajavad vaimulikku abi. Ning kes saab seda paremini anda kui vaimulik või siis kaitseväes kaplan.
Kuna igas väeosas ei ole psühholoogi, siis peab kaplan leidma aega ja suutma kõik abivajajad ära kuulata. Kuid positiivne on seegi, et kaitseväes teenivad vaimulikud. See näitab, et kaitseväe areng toimub õiges suunas – tajutakse vastutust, mis kaasneb suure hulga noorte inimestega tegelemisega.
Eelarvamuslikku suhtumist tuleb ikka ette. Aga see sõltub paljuski kaplanist endast. Kui ta laseb teiste arvamusel ennast häirida ja tõmbub kaitsesse, siis on tal raske oma tööd teha. Aga kui sa tead, mille jaoks sa oled ja seda ka teistele räägid ning inimestega oma mõtteid jagad, ka neid, mis puudutavad usku ja kirikut, siis jäävad inimesed sind kuulama ja see on juba suur asi.
See kontingent, kes kaitseväkke tuleb ajateenijate või kaadri näol, tuleb ju samast ühiskonnast, kus endiselt suhtuvad paljud inimesed religiooni ja kirikusse eelarvamusega. Aga kui neile selgitada oma ülesandeid ja näidata, et ma võin vabalt arutleda teemadel, mis ei puuduta üldse kirikut ega religiooni, siis sedakaudu on võimalik ehk inimesega edasi töötada ja võibolla saame ka lõpuks kirikuteemadel rääkida.
Sõjaväe süsteemis polekerge. Mida su töö Sulle annab?
Mul on vedanud, et minu töös ühtib kaks asja: üheltpoolt kõik kaitseväge puudutav, mis mind kogu aeg on tõsiselt huvitanud, teiselt poolt see, mida ma usun oma kutsumuseks olevat. Motivatsiooni ja positiivseid emotsioone annavad kindlasti jutuajamised inimestega ja erinevad üritused, kui need on hästi läinud. Samuti on mul hea side teiste kaplanitega – me saame omavahel erinevaid küsimusi arutada, käime koos täiendõppel, välilaagrites või tähistame oma aastapäevi.
Kuidas Sa vaba aega sisustad?
Töö kõrvalt jääb küll vaba aega. Teen enda lõbuks ja parema enesetunde nimel sporti, loen raamatuid ning vahel olen käinud langevarjuhüpetel. Samuti kohtun oma vanemate ja sõpradega.

Reeli Reinaus

TEISED TEMAST
Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni Võru jalaväe väljaõppekeskuse ülem kapten Eero Rebo:
Oleme leitnant Moonika Tali tegevusega väga rahul. Ta on meil pikka aega teeninud ning tema puhul on positiivne see, et ta ei tegele ainult selle huvigrupiga, kes on ta ümber, vaid tal jääb aega ka muu jaoks.
Ta on sada protsenti väeosa elus sees ja paneb õla alla kõigile tegemistele ning võidab sellega suurema poolehoiu nii ajateenijate kui ka ülejäänud sõjaväelaste silmis, kui ta teeks oma põhitööga. Leitnant Tali on kättesaadav igal ajal ja see on positiivne. Ta ei tee oma tööd vaid kaheksa tundi päevas, vaid annab hoopis suurema panuse, et kaitseväelaste elu ja tegevust korraldada.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)