Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Naine, kes tundis Anna Haavat

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Kas pole imeline, et meie seas elab
inimene, kes oli armastatud luuletaja sõber ja hooldaja tema elu viimasel
kümnendil. Ta mäletab teda isiklikult, mitte nagu enamik meist, läbi loomingu
.


Haldre südamesooviks
on, et inimesed armastaksid üksteist.

Meeta Haldre (sünd 1915) jäi mulle silma
ühelt luuleetenduselt, kus ta tundeküllaselt meenutas aega, mil tema ja ta pere
oli tihedalt seotud luuletaja Anna Haavaga.

Meeta Haldre oli lahkesti nõus uuesti
kohtuma. Naeratades lisas ta, et varsti, sest iial ei või teada, mida toob
homne päev. Läksin ühel päikest täis päeval Meeta koju Tartus Hurda tänaval.

Omapärane tutvumislugu

Anna Haavaga (1864–1957) tutvus toona
35aastane Meeta siis, kui lapsed olid väikesed, abikaasa just surnud ja
ühiskondlik-poliitiline seis Eestis polnud kiita. Rahvale müüdi jao kaupa
suhkrut. Ühel suhkrusaamise päeval tuli Meetale köögilaual suhkrupakke vaadates
mõte, et kusagil on ehk keegi, kellel ei ole.

Ta teadis hästi, et lähedal Koidula tänavas
elab luuletaja Anna Haava ja mõtles, et ehk on tema see, kellele võiks suhkrut
viia. Kirjaniku ukse taha jõudnud, pidi ta esmalt aru andma, kes ta on ja mida
õieti tahab. Ent pärast selgitust avas Haava talle oma koduukse ja avatuks see
jäigi.

Sellest suhkruviimisest algas südamlik
sõprus kõrgesse ikka jõudnud luuletaja ja Meeta Haldre vahel. Meeta ja tema
lähedased võtsid Anna Haava oma hoole alla. Nad muretsesid kirjanikule toitu ja
kütet.

Meeta meenutab: «Anna Haava oli haruldane
inimene. Mäletan, et lugesin talle ikka Piiblit ette. Eriti armastas ta kuulata
Taaveti laule.» Usaldus vanaduspäevi veetva luuletaja ja Meeta vahel tekkis
kohe ja see kestis kirjaniku surmani. Anna Haava usaldas Meetat sedavõrd, et
enne viimase luulekogu avaldamist luges sõber tekstid üle, et ühtki sõna
luuleridades ei oleks muudetud.

Elu lõpuperioodil elas luuletaja väga tagasihoidlikult
ja vaikselt oma kodus ega tahtnud, et teda tülitataks. Nõnda sai Meetast
justkui omamoodi kaitsja, kes hoidis ära eaka kirjanaise liigse väsitamise
niisama külla tulijate eest. Meeta oli Anna silmadeks ja kõrvadeks. Pikkadel
õhtutundidel jagasid nad südamerõõmu ja südamevalu rääkides elust, luulest ja
igatsustest. Ustavaks kaaslaseks jäi Meeta Anna Haavale kirjaniku viimse
tunnini.

Usklik lapseeast alates

Neid kahte naist sidus usk Jumalasse ja
Jeesusesse Kristusesse. Meeta Haldre ütleb, et Jumal on olnud Tema kõrval juba
pisikesest peale. Juba siis, kui ta 4aastasena kurjategija kuuli läbi oma isa
kaotas, tundis ta Tema lähedust. Ema kolme lapsega jäi toitjata. Sellele
vaatamata võib Meeta öelda, et leib ei puudunud nende laualt ja riie seljast.
Jumal hoolitses nende pere eest.

Kooliaeg Tartu Õpetajate Seminari
Harjutuskoolis on tal meeles väga ilusa ajana. Huvi religiooni vastu ja usk
Jumalasse tugevnes Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ajal. Tema mällu on sööbinud
usuõpetuse tunnid. Eriliselt meenutab ta õpetaja Aksel Vooremaad, kelle
tundidest ei puudutud kunagi, sest ta suutis need muuta huvitavaks ja oli ise
seejuures väga südamlik.

Kooliajal köitis Meetat kergejõustik, seda
isegi niivõrd, et kippus õppeedukusele mõju avaldama. Ent kool sai siiski
lõpetatud väga heade tulemustega.

Noortekoondis

Kohe pärast kooli lõppu läks Meeta Tartu
Pauluse kogudusse leeriõpetust saama. Leerikursuse lõppenud, tahtis tütarlaps
oma tegevust koguduse juures jätkata ja see soov täituski. Õpetaja Harri
Haameri eestvõttel moodustati leeris käinud noortest nn noortekoondis. Nii sai
alguse noorte aktiivne usuelu koguduses.

Meeta Haldre meenutab õpetaja Haamerit kui
väga rõõmsameelset ja lahket meest, kes oskas noortega olla ja koos tegutseda.
Üheskoos käidi matkamas ja mängiti kiriku taga palli; peeti palvet ja räägiti
kõigest, mis südamel. Õpetaja kodu muutus ajapikku Meeta jaoks justkui teiseks
koduks, kus teda võeti vastu kui oma perekonna liiget. Elav koguduseelu Pauluse
kiriku juures katkes, kui tuli uus riigikord ja õpetaja Harri Haamer 1948.
aastal arreteeriti.

Õdede kool

Õpetaja Haameri õhutusel astus Meeta õdede
kooli. See oli 1925. aastal õde Anna Erma juhtimisel Tartu Ülikooli juurde
asutatud Eesti Õdede Ühingu Õdede Kool, mis 1930. aastal oli ühinenud 1811.
aastal asutatud ämmaemandate kooliga ja kandis nime Tartu Õdedekool. Kooli
lõpetajad said õe või ämmaemanda diplomi ja neil oli õigus töötada arsti
juhatusel haiglates ja eriotstarbega raviasutustes, samuti erapraktikas,
töötada sotsiaal-, tervishoiu- ja hoolekande alal. Alates 1944. aastast töötas
Tartu Õdedekool Meditsiinilise Keskkooli nime all, hiljem muudeti nimi Tartu
Meditsiinikooliks. Tänapäeval kannab õppeasutus nime Tartu Tervishoiu Kõrgkool
ja tegutseb Tartus Nooruse tänaval.

Õdede kool võttis tütarlapse täielikult oma
hoolde. Lõpetamise järel lootis Meeta asuda tööle Pauluse koguduse
diakonissina.

Alatine töökoht

Range koolikorra ja internaadiga
õppeasutuses jagati noortele õppuritele palves ja kasinuses teadmisi
meditsiinist ja patsientide hooldusest. Õpilased käisid haiglates
põetuspraktikal. Kinnisest õppeasutusest pääses Meeta koduseid vaatama üsna
harva. Eeskirja järgi võis mõõdu järgi õmmeldud kleiti ja palitut kandev
õpilane lahkuda koolist vaid selleks, et kirikusse minna. Tagasi pidi olema
täpselt kella järgi.

Õde Erma jälgis kasvandike tegemisi
hoolega. Ometi on Meetal sellest ajast meenutada palju head. «Me saime väga hea
kooli. See õpetas täpsust ja korda, nõudlikkust enda ja teiste suhtes. Ja see
on mulle elus kasuks tulnud,» nendib vanaproua naeratades.

Viimasel kursusel tuli tal ülemõe
korraldusel minna tööle Tartu Naistekliinikusse röntgenikabinetti. Kogemusteta
ja eriõpetuseta noor naine ei osanud esialgu uues tööpaigas midagi peale
hakata. Jumala ja heade inimeste abiga kohanes ta aga ruttu ja sai kutse pärast
kooli lõppu tulla tagasi. Röntgenikabinetist sai peagi vähihaigete röntgeni ja
raadiumravi keskus Eestis, hiljem radioloogia instituut ja kliinik. Just see
paik oli Meeta töökohaks paljude aastate vältel.

Töö viis Meeta kokku radioloog Jüri
Haldrega. Et mehel oli eelmine abielu lahutamata, ei abiellutud kohe. Jüri ja
Meeta abielust sündis kaks last, tütar Anu ja poeg Tõnu.

Ühiselt hakati ehitama maja. Plaanid
purunesid, kui kuus aastat kestnud abielu lõpetas rasket luuvähki põdeva
abikaasa surm. Kahe väikese lapsega ja vaid õepalgast elatuv naine ei suutnud
majaehitust jätkata. Müürid jäid aastateks kurvalt ehitajat ootama.Kodumaja
ja kodukogudus

Naine ei kaotanud siiski hetkekski lootust.
Ta teadis, et saab hakkama ja oli kindel, et Jumal aitab. Ta kohtas oma teel
inimesi, kes olid väga armastusväärsed. Kui korterit, kus ta oma perega elas,
taheti temalt võtta, leidus inimesi, kes aitasid.

Ehkki raske haigus oleks võinud kustutada
noore naise eluküünla, paranes Meeta Jumala ja tarkade arstide abiga
halvaloomulisest kasvajast. Kuigi nõukogude võimu aastad olid tema jaoks täis
ranget kontrolli, poliitilist survet ja tagakiusamist usu tõttu, kasutas Jumal
teda selleks, et nendesamade poliittundide läbi valgustada inimesi usus.
Ümberkasvamist, nagu loodeti, Meeta puhul ei sündinud.

1957. aastal sai sõprade abiga valmis
aastaid pooleli olnud maja ja see on naisele koduks tänini. Meeta Haldre
hingeliseks koduks on olnud  ja on nüüd
juba üle viiekümne aasta Tartu Salemi baptistikogudus. Ta käib seal tihti Sõna
kuulamas ja vahel ka kuulutamas.

Meeldib inimestega suhelda

Kokku töötas Meeta Haldre meditsiiniõena
üle neljakümne aasta ja seda kahes kohas: radioloogia instituudis ja
kõrva-kurgu kliiniku füsioteraapia kabinetis. Naine ise arvab, et ta oleks ehk
veelgi töötanud, aga teda koondati töölt seoses kõrge eaga.

Pensionipõlve on täitnud lapselapselapsed
pealinnas ja inimesed tema ümber. Praegu elab ta koos tütrega oma kodumajas. Ta
leiab, et tema päevad ei ole iialgi igavad, alati leidub tegevust. Ja tegutseda
naine armastab.

Meeta suhtleb heal meelel inimestega:
naabritega, tuttavatega, koguduserahvaga. Kui leidub keegi, kes abi vajab,
võtab 91aastane naine kiirelt ette teekonna abivajajani.

Meeta Haldrel on südames üks soov, mida ta
tahab jagada kõigi inimestega: «Ma soovin, nagu seda soovis ka Anna Haava, et
inimesed pöörduksid Jumala poole! Meie rahval lasub suur koorem, me ei ole
suutnud andestada neile, kes on meie maale ja rahvale liiga teinud. Kibestumus
hinges teeb kahju kõigile. Igaüks meist võiks Meie Isa palvet lugedes mõelda,
et Jumal annab andeks meile just niipalju, kui meie andeks anname oma
võlglastele.»

Meeta Haldre, naine, kes tundis Anna
Haavat, vaatab mulle sügavalt silma ja ütleb vaikselt, et ta tahaks veel enne
surma näha aega, kus kogudused ületaksid oma erimeelsused ja ühineksid, et
võiks olla üks suur ühine kristlaste pere. «Meie, kristlased, peaksime olema
valgus ja maa sool. Kui meie omavahelised arusaamatused lõpeksid, siis ei oleks
ka muret, et inimesed ei taha tunda Jumalat. Jumal armastab meid kõiki,
armastagem siis meie üksteist!» ütleb ta.

See soov, tunne ja mõte on ka minu südames,
kui sealt külalislahkest kodust lahkun.

Meeli Pärtelpoeg