Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Naine elu allikal

08.04.2009 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond

Kristliku nelipühikiriku saal Toompea jalamil sai sel päeval täis tänulikke kuulajaid. Foto: EKNK arhiiv

Tallinnas peeti Lootuse festivali raames oikumeenilist naistekonverentsi «Nagu naine kaevul». Elukogemust jagasid naised, aidates kuulajaid paremini mõista oma kohta Jumala plaanis.

Ettekannetega astusid üles Tartu ülikooli psühholoog Karita Kibuspuu, Avatud Piibli Ühingu peasekretär Mari Vahermägi ja allakirjutanu. Jutluse pidas mujal Euroopas ja maailmas tuntud naisjutlustaja, Uue Testamendi lektor dr Ksenija Magda Horvaatiast. Tervitusi Eestimaa kristlastele edastas Lootuse festivali direktor Viktor Hamm, palve pidas nelipühikiriku piiskop Ago Lilleorg.

Naine januneva inimesena
Konverentsi kõnelejatele oli aluseks antud kirjakoht Johannese evangeeliumi 4. peatükist, kus Samaaria naine läks kaevule vett ammutama. Pärast Jeesusega kohtumist muutus naise elu kardinaalselt: ta oli saanud osa elava vee allikast – Jeesusest Kristusest endast. Kõik ettekanded olid omanäolised ja huvitavad, pakkudes kuulajatele erinevaid võimalusi Samaaria naise lugu enese jaoks lahti mõtestada.
Oma ettekandes andsin ülevaatliku pildi Samaaria naise käigust Jaakobi kaevule. Kirjakoha peategelaseks on Jee­sus januneva Jumalana, kes tuleb meie juurde meie argielu südapäevakuumusesse, nõnda nagu Ta tuli Samaaria naise juurde keskpäeval. Kõrval-peategelaseks on naine januneva inimesena. Jeesuse läbinägev ja armastav pilk naisele viis viimase selleni, et ta tundis oma patusust ja ekslikkust ning pöördus oma senisest elust. Naise maine moondunud elujanu oli tema ebateadlik janu Päästja järele.
Kolmandaks märksõnaks antud kirjakoha juures tõin välja januneja, kes joodab ka teisi – Jeesusest kui janunenust sai elu allikas, millest naist joodeti puhta eluveega. Pärast Jeesusega kohtumist kiirustas naine Jaakobi allikalt külasse teisigi eluveega jootma. Temast sai oma rahva juhtija Jeesuse kui päästja juurde. Edasises loos jutustatakse lugejale, kuidas Jeesusesse hakkas uskuma veel palju enam inimesi.

Naise kruus sai täis
Karita Kibuspuu arutles teemal «Naine, keda kohtame kaevul täna». Loetledes üles naiste erinevaid rolle ühiskonnas, pani ettekanne kuulajaid mõtlema rollide üle, mida naised täidavad. Neid rolle on tänapäeva maailmas palju.
Ühelt poolt ootab naine, et ta võiks vabalt ja häbenemata kuuluda nn omasuguste sekka, kus tal oleks hea ja mugav olla, kus tema olemust ja olemist ei kritiseerita ega tehta maha. Teiselt poolt on ühiskond naiste õlgadele pannud neid rolle, mida nad ei suuda välja ega ära kanda. Ühiskonna ootused ja lootused naistele on aastatega suurenenud.
Samaaria naise loos on kaev kui sümbol, mis väljendab tänapäeva naise igatsusi ning vajadusi oma hingelisi ja vaimseid soove täita. Kristlastena, olenemata soost ja vanusest, peaksime kõik olema kaevu juures valvel, et juhatada ka teisi Jumala laste perekonda.
Mari Vahermägi keskendus naisele, kelle kruus sai pärast Jeesusega kohtumist täis. Ettekandja esitas kuulajatele küsimuse, miks on kristlaste südamed janus. Kas me ei oska iseennast ega teisi Jumalast ja Tema armastusest täita? Samaaria naise loo kann sümboliseerib kristlase päevamõõtu, s.t igaks päevaks annab Jumal meie kannu sisse just selleks päevaks ette nähtud jõuvarud, armu ja õnnistused.
Eksivad need, kes püüavad eilsete, eelmise nädala või kuu õnnistuste najal tänaseid toimetusi edukalt teha – inimene ei saa elada eilsete õnnistuste toel! Seepärast on tähtis iga päev tagasi minna Jumala ligiolusse ning Tema lähedusest ammutada elavat vett, mis aitab meid päevateekonna jagu edasi minna.

Naine sai tagasi usu
«Millest aga tunneme, et oleme täidetud saanud?» küsis Mari Vahermägi. Samaaria naine suisa jooksis küla suunas teistelegi kuulutama ja jagama elavat vett. Järelikult nägi ta end teisiti kui enne, ta nägi ka teisi enda ümber teistmoodi ning mõistis enese ja teiste vajadusi sügavamalt kui enne Jeesusega kohtumist.
Naine oli saanud tagasi oma eneseväärikuse ja julguse minna teiste juurde jagama. Ja mis ehk kõige tähtsam – naine nägi ka Jumalat teisiti. Armutu ja karistava Jumala asemele oli astunud armastav ja hoolitsev Jumal, kes andis naisele tagasi usu ja lootuse.
Konverentsil astusid muusikaga üles tuntud lauljad ja koorid. Ühislaule aitasid teiste seas eest vedada Annika Mai Purje ja Rebecca Kontus, kauni muusikaga täitsid saali Tallinna oikumeeniline naiskoor, EKNK Tallinna koguduse muusikud, EKNK Lasnamäe vene koguduse ansambel jt.
Naistekonverentsi võib korraldajate sõnul kordaläinuks pidada, positiivset tagasisidet jagati kohvisabas seistes ja ka konverentsi lõpusõnades.

Kaisa Kirikal,
Nõva ja Noarootsi koguduse õpetaja

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)