Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Nähtavad ja nähtamatud palvevastused

19.03.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Üle mitme aasta osalesin minagi Roostal vaimulike konverentsil. Tänan tagantjärele korraldajaid ja ettevõtmise läbiviijaid. Ka ettekanded olid päevakohased ja andsid mõtlemisainet. Samuti oli töötubasid mitmeid, kuhu sai end kirja panna.
Üks töötubadest käsitles palveelu. Aga üllatuseks selle teema vastu praktiliselt huvi puudus. Nii istusime ainult neljakesi all keldritoas ja mõtisklesime selle üle, mis see palve siis tegelikult on ja kui sügavad on meie palved.
Kas oleme kogenud oma elus palvevastuseid? Tuleb tunnistada, et ega me neid nii sageli ei näe. Võibolla ei oska me neid tähele panna. Sageli rõhutatakse palve vajadust uskliku inimese elus. Aga kui palju me vaimulikud ise päevas palvetame?
Arutelu käigus selgus, et hea tulemus on seegi, kui leiame mahti Jumalaga kõnelemiseks 10 minutit hommikul, paludes õnnistust algavale päevale ning hoitust oma perele ja lähedastele. Teine 10 minutit pühendame palveks õhtul, et tänada läinud päeva eest.
Kuuldu põhjal pidi mõne vaimuliku palveelu piirduma kirikupalvega pühapäevasel jumalateenistusel. Siit võib järeldada, et palvetamine võib mõnele olla raske töö, mis nõuab sügavat keskendumist. On neidki, kellel on palvevihik, kus nimekiri, keda Jumala ette kanda.
Nähtavasti on ka palvetamine üks vaimuandidest. Seda ei saa sunniviisiliselt teha, kui puudub vajadus Jumalaga kõnelda. Kindlasti on palve väga intiimne ja tihtilugu varjatud tegevus, sosin inimese ja Jumala vahel, millele kõrvalseisjal asja pole. Ei tea me ju keegi, mida teine inimene tegelikult mõtleb või tunneb.
Bussis sõites võid teinekord näha, kuidas mõni hajevil pilguga aknast välja vaatab, aga tegelikult on mõtted hoopis teises dimensioonis – ta palvetab. Elu on näidanud, et palvetamine tuleb paremini välja siis, kui elus on kriitilised või ülirasked olukorrad. Nendel hetkedel teatakse kohe, kuhupoole suunduda ja kelle poole pöörduda.
Palveinimesi, kes ilma selle tegevuseta elada ei saa, on olnud igal ajal. Nad on igatsenud erilist Jumala ligiolu. See igatsus peaks olema eeskätt igal vaimulikul. Sügavad palveinimesed tavaliselt oma palvetulemusi ei reklaami. On saladusi, mis jäävad üksnes inimese hinge helisema.
Kahekõne teispoolsusesse jääva Jumalaga annab teinekord väga värvikaid tulemusi. Jumala tegutsemisest rasketel aegadel on põnevaid lugusid pajatanud Harri Haamer, Paul Saar ja paljud teisedki. Sealt, kus tundub puuduvat tulevik, alles tõeline tulevik algab.
Kord rääkis oma palvevastuse loo kunagine metodistide kirikupea prof Hugo Oengo. Mulle on see kuidagi üle pikkade aastate meelde jäänud. Lugu ise on järgmine. Pärast sõda moodustati kõrgel tasemel töörühm, kelle ülesandeks oli projekteerida ja ehitada sild ühele Siberi jõele. Kuna Oengo oli erialalt sillaehituse insener, kutsuti tedagi Moskvasse töögruppi.
Ehituse käigus ilmnesid konstruktsioonivead. Viga otsiti mitu nädalat tulemusteta. Kontrollitud arvutused olid õiged, kuid ilmnenud ehitusvigu ei leitud.
Ühel õhtul läks Hugo Oengo kurvalt pooleli oleva silla alla, laskus ahastusest põlvili ja palvetas, et Jumal ilmutaks talle, mis sellel sillal viga on. Kui ta oli oma mure Jumalale ära rääkinud, tõstis ta silmad ja järsku nägi, milles viga. Seda probleemi sai näha ainult põlvili olles.
Poole tunni pärast oli kogu komisjon silla all põlvili ja kostsid rõõmsad hüüded «slava Bogu!». Mida targad pead ei suutnud lahendada, selle lahendas palve ühe hetkega.
Jumalal on meile igaühele anda oma palvevastus. Kui pärast palvehetke täitub su süda rahu ja rõõmuga, siis see ongi sinule palvevastuseks.

Jaan Jaani

 

 

 

 

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)