Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Nähtav maailm on osa täiuslikust loomingust

10.11.2021 | | Rubriik: Jutlus

  Mt 24:36–44

Me ei tea, millal Issand tuleb, aga teame, et meil tuleb valvata. Jeesus võrdleb meie olukorda Noa ja tema kaasaegsete eluga. Esiteks tuleb tunnistada, et igavik on olemas. Meie elul on suurem tähendus kui vaid üürikeste aastate sisustamine siin ajalikus elus.            

   Igavikku ignoreerides aheldab inimene end maise ja kaduva külge. Ühes anekdoodis arutlesid kaks loodet ema kõhus, kas väljaspool kah elu on või mitte. Jõudsid loogilisele järeldusele, et ilmselt mitte, sest seni pole keegi veel tagasi tulnud. Kuid, armsad lugejad, tõeline elu on alles ees! Kirikuaasta lõpp tuletab meelde, et nähtav maailm on ainult väike osa Jumala täiuslikust loomingust. Apostel ütleb (Fl 3:20): „Meie kodupaik asub taevas!“ Igavikuga arvestamine ei vähenda sugugi tänase päeva väärtust, nagu pole tühine embrüoloogiline periood inimese elus. Sellest sõltub palju, aga see pole veel kogu elu. Jumalal on meie jaoks veel mõndagi varuks. 

Paljudes kirikutes on altarivõre poolkaarekujuline. See tuletab meelde, et see, mida me siin ilmas näeme, ongi poolik. Teine pool on teisel pool, teispoolsuses. Ent kummardudes Issanda ette oleme üheskoos. Altari ümber liituvad taevane ja maine kogudus ning Kristus on meie keskel. Tema ohvrisurm ja ülestõusmine kõnelevad elust. Maailm kaob. Loodusõnnetused ja katastroofid on ainult koputus uksele või meeldetuletus, et tuleb olla valmis Inimese Poja tulekuks. Siis jääb maha kõik, mis on ajalik. See ei tähenda, nagu me ei peakski täna meie kätte usaldatut hoidma. Ka palju üle pannakse ju see, kes on ustav pisku üle. Aga pisku külge ei või me klammerduda, nagu see olekski kõik. Ei, see maailm on ajutine. 

Mis on siis igavene, mis püsib? See on Jumala sõna, millele võime toetuda 21. sajandil sama kindlalt nagu Noa päevil. Kui Jumal ütles Noale: „Tee enesele laev!“, siis Noa tegi. Mis tasu ta selle eest sai? Kas keegi tunnustas teda või andis elutööpreemia? Ilmselt mitte. See, et Noa toetus Jumala sõnale ja ehitas kuivale maale laeva, oli iseenesest juba tema tasu. Kuna Noa kuulas Jumala sõna ja tegi selle järgi, oli tal laev. Sama kehtib täna. Kui me kuulame, mida Jumala sõnal on meile öelda, ükskõik kui võimatu see maises mõttes ka poleks, ei pea me küsima: mida me selle eest saame, kui me Jumala sõna järgime? Vaid Jumala sõna järgimises endas ongi peidus meie tasu. Tunnil, mil Inimese Poeg tuleb, saab see tõsiasi nähtavaks ja selgeks. 

Isegi kui meil tuleb selleks, et Jumala sõna järgi elada, loobuda kõigest, mida oleme seni igatsenud ja vajanud, on valikus Jumala sõna kasuks juba iseenesest peidus meie tasu. Kui keegi peaks oma elu kaotama Jeesuse ja evangeeliumi pärast, ta hoopis leiab selle. Elu kaotamine tähendab üksnes selle kaotamist, mida me seni pidasime eluks. Teisisõnu: kui keegi küsib kristlaselt, mis elu see tal on, siis see just ongi elu! Kaduvast lahti lastes oleme avatud kadumatule. 

Noa päevil oli inimeste huvi vaimulike asjade vastu samahästi kui olematu. Söödi, joodi, võeti naisi ja mindi mehele, ehitati maju, osteti ja müüdi, küllap ehitati ka helgemat tulevikku ja oodati paremaid aegu. Noa elus olid esimesel kohal hoopis suuremad ja tähtsamad asjad – ta tegi päevast päeva midagi selleks, et täita oma elus Jumala tahet. Me ei tea, kas teised inimesed heitsid Noa üle nalja või pidasid temast lugu, kuid isegi suurim lugupidamine ei päästnud kedagi, päästis vaid laev. Usk viis Noa sinna laeva. 

Aga võib-olla ei märgatudki, et Noa ehitas laeva? Kui sadu algas, võib-olla olid paljud üllatunud, et kusagil läheduses oli laev. Kirikud on ka suured, ometi on neid, kes ei märka. Viimsel päeval on kaks inimest põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Inimesed elavad üksteise kõrval, ometi vastandlikku elu. Ka lähimad naabrid võivad elada üks Jeesusega, teine Jeesuseta. Päeval, mil Inimese Poeg tuleb, elatakse sama tavalist elu nagu Noa päevil ja inimesed peavad oma argitöid tähtsaks. Usuasjadega tegeldakse siis, kui aega jääb. Tihti ei jäägi. 

Jeesus toob meile eeskujuks Noa enne veeuputust ja ütleb: „Valvake!“ Seda päeva ega tundi ei tea isegi Poeg, vaid Isa üksi. Meie ülesanne pole teada tundi, vaid olla valmis. Kristlase jaoks tähendab valmisolek pidevas ühenduses olemist, lausa kokkukasvamist Õnnistegija Jeesuse Kristusega. Sest need, kes me oleme ja kelleks oleme kasvanud, need oleme iga päev, nii täna kui ka sellel päeval, mil Inimese Poeg tuleb. 

Olen vahel noortele öelnud, et oma tulevasele abikaasale oled sa täpselt niisama truu, nagu sa oled talle truu enne temaga kohtumist. Sama kehtib Inimese Poja päeva kohta. Me oleme sel päeval täpselt nii usklikud, kui oleme seda täna.  

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

Tartu Pauluse koguduse õpetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)