Esileht » Arvamused » Arvamus »

Nähtamatu ja tõeline

24.04.2013 | | Rubriik: Arvamus

Jh 16:5–15
Just nõnda ilmutab Piibel meile Jumalat.
Kuidas aga saab miski olla ühtaegu nähtamatu ja tõeline? Nii võivad küsida kaheldes isegi need, kellele Piibel on autoriteetne. Eks kõik katsed mahutada Jumalat oma kogemuslikku ja ratsionalistlikku maailmapilti on üksnes väljakutse tühistele manipulatsioonidele. Ja need pole kunagi sihile viinud.
Jüngridki olid ühel hetkel lahendamatu küsimuse ees: kuidas saab Jeesus, nende seni lahutamatu kaaslane, olla veel sel juhul tõeline ja juuresolev, kui ta ükskord tõesti viib täide oma mõistetamatu lubaduse ja muutub nähtamatuks ning lahkub?
Õigus küll. Ta ütles, et läheb selle juurde, kes ta siia on saatnud. Aga mis see annaks mahajääjatele? Pigem jäid jüngrite kõrvus vasardama Jeesuse sõnad tema peatsest surmast. Surmavallas lõpeb ju kõik. Seega polnud võimalik teha sellest muud järeldust, kui et kõik vaimustusega alustatu kisub lõpu poole. Mis saab edasi?
Kolm imelist aastat koos Õpetajaga võisid küll jätta endast hingeminevaid õpetusi ja elu lõpuni kestvaid mälestusi, aga üksijäänutena poleks ka ustavaimate jüngrite meelevallas olnud kogu seda pärandit pärandaja tahte kohaselt hallata. Jeesuse maailma haarav missioon ähvardas läbi kukkuda. Vaen, mis suuteline surmata Jeesust ennast, suudab aja jooksul tappa ka tema õpetuse. Sama masendunult vaatasid tuleviku poole paljud meie kirikuliikmed mõnikümmend aastat tagasi: oleme vist viimane põlvkond kristlasi …
Kuid kas jüngrid olid unustanud – ja kas meie põlvkondade skeptikud on unustanud, mis koguduse Issand prohvet Jeremija vahendusel ütles: «Kas ma ainult ligidal olen Jumal, aga kaugemal ei olegi Jumal?»? – Ja Jeesus kinnitab meie jaoks prohvetisõnumi õigsust. Jumala rahva jätkusuutlikkus pole iial rajatud vaid inimmälule ega allu viimselt aja ning ruumi piirangutele. Mällu talletatu moondub, teiseneb ja lõpuks hävib. Jeesus aga tõotas omadele midagi, mis on püsiv, aegumatu, isegi nähtamatu, keset kriise ja vaenamisi kohalolev, jõuline, elav ja aitav.
Jeesus tõotas jüngritele Püha Vaimu. Ta tõotab seda meilegi, oma tunnistajatele. Ta tahaks öelda jüngritele: Vaim, kelle ma teile saadan, lohutab ja trööstib teid, sest omada mind oma elu saatjaks on teile usu läbi mõõtmatult parem kui olla minuga koos vaid aja ning ruumi piiravais kammitsais. – Samas nimetab Jeesus lohutavat Vaimu ka Tõe Vaimuks.
Teda vastu võttes ei küsi me lahendusi enam selgeltnägijailt ega tondipüüdjatelt. Tema ise selgitab, kuidas, kus ja millal leiame Jeesuse, kes on «tee, tõde ja elu», seega pääs Isa juurde. Vaim toob selguse, hajutades kahtlused. Sest kahtlused selles, mis ma tohin, pean või suudan, muudavad mu relvituks. Pole kasu ka parimast usurelvastusest, kui valvamise asemel tukun nagu Peetrus Ketsemanis, vahe mõõk põlvedel.
Jeesus ütles kord Martale etteheitvalt, et tarvis on vaid ühte. Aga mis see «üks» on, avaneb meile siis, kui Püha Vaim «toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta». Nii võtab Jeesus kokku Püha Vaimu tegevusprogrammi. See aga on – meid Jeesusega siduda.
Jeesuse silmis ei jää miski varjule. Ta ise võrdleb oma toimimist siin maailmas kohtuprotsessiga. Ent millega tegeleb kohtumenetlus esmajärjekorras? – Muidugi seaduserikkumise ja sellest tuleneva süü väljaselgitamisega. Sellele alles järgneb ülejäänu, emb-kumb – kas õigeks- või süüdimõistmine.
Jumalatul maailmal lasub uskmatuse süü. See ongi patt, mille Püha Vaim esmalt paljastab.
Siin pole koht meil hakata kuskile näpuga näitama. Pigem tuleb mul endalt küsida: kas usun või mitte? Ja kas üldse usaldan Jeesust, kui tema nähtavad tunnusjooned pole need, mis ma olen eeldanud ja oodanud? Peaasi on mitte unustada, et uskuda – see pole muud kui Jeesust vastu võtta ja usaldada nii, nagu ta meile tulnud on ja ennast praegu meile oma sõna ja Püha Vaimu kaudu ilmutab. Ainult see on meie õigus Jumala ees. Kõik ülejäänu peale uskumise kuulub Jeesuse süüdimõistva otsuse alla. Ja Jeesuse ütluse kohaselt pole mitte tema oma isikus see, kelle algatusel kohtuotsus formeerub, vaid iga sõna tema suust, mille inimesed kas vastu võtavad või tagasi lükkavad, mõistab meie üle kohut.
Siin maailmas võib inimene ise valida, kas ta oma keerukad probleemid lahendab kohtu teel või kuidagi teisiti. Jumal kehtestab oma õigeksmõistmise meilt luba küsimata. Jumala õigeksmõistvat otsust pälvida pole aga ühelgi inimesel võimalik teisiti kui Jumala armuheitva otsuse näol. Jumala armu ülimuslikkus inimese elus – see ongi suurim ja kalleim selgus, mille Vaim meie ette toob. Ja selle tõe laienemine kõigi aegade inimeste jaoks kogu maailmas ongi see eelis, mis on Jumala Vaimust osasaamisel Jeesuse füüsilise ligioleku ees.
Selle tõe taipamiseks tuli jüngritel ja tuleb meil läbida Püha Vaimu kool, tegelikult elukestev õppeprotsess. Ainult nõnda saab nähtamatu tõeliseks, uskumine nägemiseks, Jeesuse rist ja ülestõusmine meile andeksandmiseks ja eluks.

 

 

 

 

Kalle Mesila,
emeriitõpetaja

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)