Esileht » Arvamused » Arvamus »

Näha metsas puid

09.09.2015 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Minu meelest on kohatu võrrelda tuhandeid sõja, tagakiusamise ja vaesuse eest põgenevaid inimolendeid «siirdeid ajava vähkkasvajaga» (Malle Pärn, «Ära saada meid kiusatusse», EK 02.09). Olgu nende ränga ja palju ohvreid toonud retke lähtepunkt siis Süüria või Ukraina, Afganistan või Somaalia, Iraak või Kosovo. Olgu nende põgenemise motiiviks sõjaline või majanduslik vägivald.
Paljud meist, kes võtavad vihaselt sõna uute inimeste vastuvõtmise vastu, on samal ajal õnnistatud perega, katusega pea kohal, töökohaga, leivaga laual ja riidega seljas. Lisaks puudub enamikul meist iga päev ähvardada võiv oht. Kõik meie esmased vajadused on rahuldatud. Siinkohal olgu tänu Jumalale, et ta meid toidab, katab ja julgustab!
Tunnistagem, et elame üle oma tegelike vajaduste. Muretseme liialt homse pärast, selle asemel et olla tänulik tänase eest (Mt 6:34). Eks elamine üle oma vajaduste ole samuti üks vägivalla vorme – kaudsem või otsesem röövimine ligimestelt. Ja mõnikord tekib mul armsate õdede ja vendade kirjutisi lugedes küll kahtlus, et nemad seda mõistet teistmoodi käsitavad.
Aga kas mitte kõik inimesed, olenemata rahvusest, nahavärvist, usust või nende pattudest, pole ligimesed? Just selles valguses mõistan mina tähendamissõna halastajast samaarlasest (Lk 10:30–37). Vähemalt näib mulle, et mu teoloogist õde loo moraalist pisut vildakalt aru on saanud, kui kutsub kirikut üles hoolima oma rahvast ning olema Samaaria mees, kes läheb appi kannatanule, mitte teeröövlitele, just sellele kirjakohale viidates. Tõsi, Jeesus ei täpsusta tähendamissõnas teeröövlite ohvri rahvuslikku kuuluvust. Ent loo jutustas ta juutidele, ning nii juutide kui samaarlaste seas oli tol ajal vägagi levinud üksteisesse halvustav suhtumine. Juudid süüdistasid ka Jeesust samaarlane (ja ühtlasi ka kuri vaim) olemises (Jh 8:48). Tähendamissõna peaks seega kuulaja silmad ja südame avama ligimesearmastusele, mis ületab igasugused rahvuslikud, usualased või muud piirid.
Me ei saa midagi teada kannatanu ametist (ehk oli ta ise samuti teeröövel), ühiskondlikust positsioonist, tema eksimustest Jumala ja oma kaasinimeste ees. Jeesus ütleb lihtsalt «üks inimene». Samaarlane erinebki kahest juudist just selle poolest, et talle sellest abi osutamiseks piisab, kui teised kaks kas kardavad oma rituaalse puhtuse ja tervise (röövlid võivad olla lähedal) pärast või ei pea võõrast abi vääriliseks.
Aga kuidas siis leida ja kasvatada endas oskust armastada oma ligimest nagu iseennast? Vastus sellele on ehk pisut paradoksaalne: peame pingutama iseendist loobumise nimel. Loobuda oma ego uhkusest ja tahtmistest ning saada alandlikeks Jumala ees. Enne kui Jumal ja tema tahe saab tulla me südameisse, peame omaenda tahte hülgama. Palvetagem siis Meister Eckharti soovituse järgi: «Issand, ära anna mulle midagi, mida sina ei taha, ja tee, Issand, mida ja kuidas sina tahad igal kombel!»
Soovin meile kõigile oskust näha iga inimest ühtaegu tema erakordsuses kui ka samasuses ning jõudu olla üle eelarvamustest ning vastandamisest. Pole ju minagi sellest patust puhas ja kas keegi üldse on? Katsume siiski hoiduda dihhotoomiatest, nagu valitsus-rahvas, poliitikud-rahvas, poliitikud-kirik, Euroopa-Eesti, vasallid-talupojad, lollid-arukad, röövel-kannatanu, Kain-Aabel, uskmatud-usklikud, lambad-hundid, kristlus-islam. Selle asemel julgustan igaüht meist taas avastama seda ühisosa. Et näha puude taga metsa, aga näha ka metsas puid. Rahu Jumal olgu meie kõigiga!
Kaarel Kilk,
Vara Brigitta koguduse liige

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)