Esileht » Uudis » Keskmine »

Näha imet ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest

16.05.2012 | | Rubriik: Keskmine, Persoon kaasajast

Kapten Arvo Orav Kabulis, kus ta külastas Eesti ajutist asjurit kaitsvat lähikaitsemeeskonda.  Tarvo Seljamäe

Afganistanis teeniv Eesti kaitseväe kaplan kapten Arvo Orav on vaimulikuna inimesi teeninud 20 aastat, viimased kümme aastat teeb ta seda kaitseväes.

Arvo, Sa oled 45 aastat siin ilmas elanud. Millised on olnud Sinu elu olulisemad verstapostid kuni Eesti kaitseväkke astumiseni?
Omandasin põhihariduse Kasari põhikoolis, siis keskerihariduse Olustvere sovhoostehnikumis mesinduse erialal ning asusin sellel alal ka tööle. 19aastasena võeti mind ajateenistusse Nõukogude armeesse. Pärast seda abiellusin ja lõin pere. Teenisin EELKs diakonina ja kümme aastat hiljem sai minust kaitseväe kaplan.
Räägi oma perest.
Mul on abikaasa ja neli last. Vanim lastest on juba täisealine, väiksemad käivad veel põhikoolis. Võib öelda, et abikaasa peab talu, mille töös on kogu pere rakendatud ja lapsed saavad maast madalast töökasvatust.
Kuidas leidsid tee Jumala juurde?
See ei ole sündinud ühe hetkega, vaid on olnud pikem protsess, jada, kus üks asi on viinud teiseni. Nagu igal inimesel, nii on ka minul tulnud küsida elu mõtte ja oma koha kohta siin elus. Algas kõik leerikoolist, tegelikult ikka juba varem. Et oli tahtmine rohkem teadmisi saada, siis läksin õppima usuteaduse instituuti, ilma et mul oleks olnud kohe soovi saada vaimulikuks. Siis aga paluti koguduses abi ühes ja teises asjas ning siin ma nüüd olen.
Samas arvan, et see protsess ei ole veel sugugi lõppenud. Elu erinevatel etappidel tuleb meil läbi teha mitmesuguseid katsumusi, millega meid proovile pannakse ja mille läbi me ikka ja jälle midagi õpime. Vahel komistame ja kukume, aga olen Jumalas leidnud selle toe, mille abil jälle jalule tõusta. Usk on kujundanud minu maailmapilti ja tõekspidamisi.
Millal astusid kaitseväkke?  
Eesti kaitseväkke asusin ametisse 2002. aastal kaplanina – nn erialasele tööle, sest kaplan on vaimulik. Selleks olin samal aastal läbinud ka kaitseväe korraldatud kaplanite kursuse.
Milliseid argumente esitasid endale kaitseväkke astumiseks? 
Olin kümme aastat teeninud Nõva ja Noarootsi kogudust ja tundsin vajadust vahelduseks. Kap­lani amet oli selleks igati sobiv. Mõnevõrra erinev töökeskkond esitas uusi väljakutseid ja tõotas tööd eelkõige väljaspool kirikuseinu.
Kuidas oled enda jaoks ühendanud Jumala ja riigi teenimise? 
Kaplani ametis tuleb tegelda peamiselt inimeste aitamisega nende hingelistes raskustes. Inimeste ringi, kellega kaplan tegeleb, kuuluvad riiki teenivad kaitseväelased ja tsiviilametnikud kaitseväes, samuti nende perekonnad. Kaplani ülesanne ongi aidata neil toime tulla oma hingeliste probleemidega, et nad oleksid võimelised neile seatud ülesandeid täitma. Parim viis Jumala teenimiseks on teha seda läbi kaasinimeste teenimise. Riigi moodustavadki ju need inimesed, kelle hulgas me elame.
Millise ettevalmistuse pidid läbima, et kaitseväes kaplanina tööle hakata?
Kuna kaplan on vaimulik, siis esimene eeldus on oma kiriku teoloogilise hariduse omamine.
Teiseks on vajalik vähemalt kaheaastane kogudusetöö praktika. Kolmandaks kaplanikursuse läbimine. Peale Eesti kaitseväe kaplanite kursuse tegin läbi Kanada armee kaplanite kursuse. Kasuks on tulnud ka läbitud hingehoiukursus. 
Kas on suur vahe töötamisel kaplanina kaitseväes ja preestrina koguduses?
Mõlemad on vaimuliku ametid ja nõuavad teoloogilist haridust. Kaplanina pead arvestama kaitseväe eripäraga. Kui koguduses korraldab ja juhib kogudusetööd suuremalt jaolt vaimulik, siis kaitseväes pead arvestama etteantud raamidega. Pead olema võimeline pidama palvusi ja vestlema inimestega ka õppustel metsas, lumehanges või Afganistani kõrbes.
Kui kiriku juures tegeled suuremalt jaolt kindla konfessiooni kristlastega, siis kaitseväes see nii ei ole. Seal on koos mitmete konfessioonide või  erinevate uskude esindajaid ja suuremalt jaolt üldse mitte usklikke. Suhelda tuleb kõigiga ja hingehoid ei eeldagi, et inimene oleks usklik. Mõneti on töö kaplanina mitmekesisem.
Oleme praegu rahvusvaheliste julgeolekujõudude sõjalisel operatsioonil Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis. Mitmes sõjaline missioon see Sinu jaoks on? 
Minu jaoks on see juba kolmas täispikkusega missioon. Esimene oli Kosovos. Vahepeal olen teinud mõned korrad lühivisiite Iraaki ja Kosovosse. Siin Afganistanis olen teist korda. Eelmine kord olin siin kaks aastat tagasi samas kohas Eesti üksuse juures patrullbaasis Wahid.
Millised on kaplani ülesanded sõjalisel missioonil? 
Need on üldjoontes samad, mis kodumaal olles. Põhiline on hingehoid, kaastöö missiooniperede toetusprogrammile internetis ning ülemate nõustamine eetika ja religiooni küsimustes.
Milliseid psühholoogilisi kompetentse sisaldab kaplani ettevalmistus?
Nagu juba mainitud, on selleks hingehoiu ja ka kriisipsühholoogia koolitus.
Muidugi on ka vaimuliku osa tähtis just pihi­saladuse pidamisel.
Oled nii eestlastele kui brittidele ühtemoodi tuntud siin patrullbaasis Wahid Padrena. Aga kuidas Sa pigem kinnistele eesti sõduritele piisavalt lähedale jõuad, et nad ennast Sulle avaksid?
Esiteks on  vaja kannatlikkust. Midagi ei sünni äkitselt ja tihti on koos veedetud aeg mõne töö tegemise juures rohkem väärt kui tuhat sõna.
Teiseks sõltub palju inimesest. Inimese abistamine hingehoidlikus mõttes ei ole ühepoolne sooritus. Selleks on vaja kahte osapoolt. Kui inimene ei ole selleks valmis ja avatud ning tal puudub tahe, siis ei aita ei ussi- ega püssirohi. See on asi, mida vägisi ja käsu korras teha ei saa.
Kolmandaks sõltub avanemine sellest, kuivõrd kaplan on pälvinud sõdurite usalduse. Selleks peab üheskoos puuda soola ära sööma.
Kui tihti missioonisõduritel Sinu abi praktikas vaja on läinud?
Eks vestlusi ole olnud igasuguseid. Väga tõsiseid juhtumeid on olnud vähe või ei ole julgetud tulla nendest rääkima. Sageli ei ole ka palju vaja ja võib tunduda, et polegi nagu midagi erilist teinud. Aga inimene on oma vastuse saanud.
Milline on Sinu argipäev missioonil?
See on väga erinev ja sõltub kohast, kus parasjagu viibin. Liigun siin ringi mitme koha vahel. Minu alaline teenistuskoht on patrullbaasis Wahid, kust teen aeg-ajalt mõnepäevaseid väljasõite eestlaste mehitatud kontrollpunktidesse, Camp Bastionisse, Camp Lashkar Gah’sse ja ka Kabuli, kus eestlased teenivad. 
Tavaliselt algab hommik ikka hommikusöögi ja hügieenitoimingutega, väikese hommikupalvega. Vajadusel teen väheke paberitööd, fotosid, kus võimalik, suhtlen inimestega, kus võimalik, mõnes kohas on leeritund. Et eesti sõdureid on ühes punktis korraga vähe, siis tuleb ka laagri üldisesse julgeolekusse vahipostil käimise näol oma panus anda. Teinekord saab patrullis kaasas käia ja kohalikku eluolu lähemalt näha.
Kas oled kehtestanud enda jaoks mingi religioonifilosoofia, töötamaks missioonisõduritega, kes kõnnivad surmaoru serval?
Mingit erilist filosoofiat eraldi missioonisõdurite jaoks ei ole. Neil on üldjuhul samasugused mured nagu igal teisel meie seast. Minu sõduritega suhtlemise põhimõtted ja reeglid on samad, nagu kaitseväes tavaks on saanud. Selleks, et sõduriga jutule saada, peab rääkima temaga ühte keelt – jutt peab olema lühike ja selge – ning sõduri usalduse võitmisel võib siis loota, et ta mure korral mingisuguselgi määral avaneb.
Kuidas soovitad ületada sõduril vastuolud 10 käsuga oma teenistuses?
Kui pidada silmas 5. käsku «sina ei tohi tappa», siis siin sõduri jaoks vastuolu ei ole. Esiteks ei tule sõdur missioonile omast peast, vaid teda saadavad siia riigi valitsus ja parlament.
Teiseks ei tule sõdur siia soovist kedagi tappa, vaid ta kasutab relva kohalike elanike ja oma üksuse kaitseks – ründajaks on ikka vastaspool. Piibliski ei ole sõduri ametit kui niisugust kusagil hukka mõistetud.
Ka enda jaoks ma vastuolu ei näe. Töö inimestega nagu mujalgi. Mis puudutab relva kandmist ja kasutamist, siis kaplan peab oskama relva kasutada, aga praktika on näidanud, et tal ei tule seda teha. Genfi konventsiooni kohaselt võib kap­lan kasutada relva enda ja haavatute kaitseks.
Näed Sa mingisugust vahet hingelises karastumises ja küpsuses missioonikogemusega sõduri ja tema tsiviilelu elava eakaaslase vahel?
Vast ehk niipalju, et need sõdurid, kes on siin kokku puutunud traagilisemate sündmustega, oskavad paremini hinnata elu püsiväärtusi, nagu näiteks kodu ja perekond. Need inimesed mõistavad ka paremini, kui habras võib inimese elu olla. Üsna sageli saame ju millegi väärtusest aru alles siis, kui oleme sellest ilma jäänud.
Mis on elu mõte Sinu kui kaplani ja kui eraisiku jaoks?
Näha imet ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest.
Sooviksid Sa Piiblist mõnda kirjakohta sõdurite jaoks esile tuua? 
Eks neid kirjakohti ole mitmeid, sõltub, mida esile tuua. Näiteks Mt 8:5–13 Kapernauma sõjapealiku teenri lugu: Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: «Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!» Jeesus ütles talle: «Kas ma tulen ja teen ta terveks?» Ent väeülem vastas: «Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: «Mine ära!», siis ta läheb, ja teisele: «Tule siia!», siis ta tuleb, ja oma teenijale: «Tee seda!», siis ta teeb.»
Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: «Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.» Ja Jeesus ütles väeülemale: «Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!» Ja tema teener paranes selsamal tunnil.
Kui kaua pead kaplani ametit? 
Senikaua kuni lubatakse. Praegu kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse järgi saan seda teha veel vähemalt viis aastat.
Evert Paas,
major, Eesti kontingendi teabeohvitser Afganistanis

Arvo Orav
Sündinud 2. novembril 1966
Lõpetanud Kasari põhikooli, Olustvere sovhoostehnikumi, usuteaduse instituudi
Kaplanite kursus Eesti kaitseväes 2002, Kanada armees 2006
Ordineeritud diakoniks 5.5.1992, preestriks 8.8.2003
Teeninud Lääne-Nigula, Noarootsi ja Nõva kogudust 1992–2002
Kaitseväe teenistuses 2002. aastast
Kaitseväeline auaste kapten
Sõjalised missioonid: Kosovos veebr–aug 2006, Afganistanis nov 2009 – aug 2010, nov 2011 – mai 2012
Teenistuskohad Eestis: 2002–2005 kaitseväe lahingukool, 2006–2008 rahuoperatsioonide keskus, 2009. a alates 1. jalaväe­brigaad

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)