Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Nagu Jumal juhatab

23.09.2020 | | Rubriik: Kultuurielu
Mereäärses Vainupea kabelis Lääne-Virumaal mängiti sel suvel Miina Piiri näidendit „Jutt Jumala õige“, kus näitleja Harry Kõrvits esitab eksistentsiaalseid küsimusi. Mari Rostfeldt.

Mõnikord on nii, et kui suudan oma isetegemi­sed, isearvamised, iseplanee­rimi­sed, iseolemised kõrvale jät­­ta ja vait ol­la, tunnen, et Jumal saab juhatada. 

Just nii tundsin end 5. sep­tembri õhtul. Seisin ja mõt­lesin, et mis ma siis täna teen. Korraga teadsin, et pean kohe autosse istuma ja sõitma Vainu­peale. Vaatasin GPSist, kui pikk on sõit, sest täpselt kaks tundi oli aega etenduse alguseni.  

Üksik vana mees meenutab

Vainupea  kabelis etendus Miina Piiri kirjutatud näi­dend „Jutt  Jumala õige“. Millegipärast „jälitas“ see mind mi­tu nädalat. Küll sattusin en­ne esietendust sinnakanti, siis nägin reklaame ja kuulsin eten­duse kohta häid sõnu. Tagatipuks sel­gus, et lavastaja on n-ö meie näitleja ehk üks sellest lennust, kes kolm aastat tagasi oma diplomietendust Hageri palvemajas tegi. Tookord elasid noored näitlejad Hageri kogudusemajas, kolm nädalat meie perega ühise katuse all.  

„Jutt Jumala õige“ on põhi­mõtteliselt monoetendus kahe pisikese episoodiga, milles la­vas­taja kaasa lõi. Peaosas män­gib Harry Kõrvits.  

Lühidalt võiks sisu kohta öelda, et üksik vana mees mee­nutab oma elu, oma armast abikaasat, räägib Jumalaga või vähemalt kujutab ette, et räägib, ki­rub noorust ja üleüldist hoo­limatust ning jõuab etenduse lõpuks tõdemuseni, et me kõik vajame lähedasi … Ning küsimuseni, mis saab siis, kui meie maapealne elu saab otsa. 

See on lihtsustatud kokku­võte. Tegelikult on see miski seal kusagil õhus, ridade va­hel. Tabasin end korduvalt mõt­lemas, kas see tükk sobib ikka kirikusse. Pea­te­gelane argumenteerib ja vest­leb Jumalaga. Jumala häält eten­duses ei kuule, on ainult vana­mehe vastused, mil­lest ja mille intonatsioonist peab vaataja aimama, mida Ju­mal parasjagu ütles, kü­sis, kommenteeris või argumenteeris. 

Mis saab pärast surma?

Vanamees räägib täiesti tava­lis­test, igapäevastest asjadest, to­riseb ja vaidleb. Ta isegi süü­distab Jumalat, et miks see ilma nii kuumaks küttis ja miks peab kogu aeg kannatama ja mis mõttes kannatus õilistab. Selle koha peal oleks tahtnud pausi. Mõttekohta. Korra seedida. Aga ei, vanamees vatras edasi. 

Paus tuli pärast lõppu. Ja see paus pani mõtlema … Igat­sus? Kahetsus? Hirm? Oli ju va­na­mehe armas naine sü­gavalt usk­lik, kel oli juba elu­ajal su­he Jumalaga paigas. Va­na­mees aktsepteeris naise veen­du­musi, isegi seda, et naine ar­mastas Jumalat. Ta elas kristlike põhimõtete järgi, kuid ennast usklikuks ei pidanud. 

Nüüd on aga aeg esitada kü­simus: mis saab pärast surma? Mis riik see on, kuhu tema, van­­­a­mees, on minemas? Ta küsib otse Jumalalt, et miks peab olema nii must-valge ehk valikus on ainult taevas ja põrgu. Palju küsimusi, millele peaks oma elu elades, mitte vanaks saades mõtlema.

Märgiline oli etenduse lõpp, kui vanamees põlvitas alta­ri ees ja palus … Palus, see üks kord, et Jumal oleks talle ar­muline, et ta mõistaks, et kui mees ja naine on üheks saanud, siis on keeruline jääda üksi, veel keerulisem mõelda, mis saab pärast surma. Mehe soov olla omadega koos jääb lõpus hingekriipivalt kõlama…

Mida tähendab inimeste toomine kirikusse?

Lavastaja Jaanus Nuutre mõt­les juba lavakunstikoolis õp­pi­des, et sooviks Vainupeal, kus on tema vanavanemate su­vekodu, lavastada kabelis eten­duse, ent sobiva teksti leidmine võttis aega. 

Olen pikalt mõtisklenud sel­le üle, kas ja kuidas s­o­bivad pühakojad n-ö alter­na­tiivtegevusteks nagu kont­ser­did, etendused jms üritused. Vaidlushetkedel on enamasti vastaspooltel argumendiks, kas sellised tegevused toovad inimesi kirikusse või mitte. 

Mida tähendab inimeste toomine kirikusse? Kristlastena mõtleme enamasti selle all misjonikäsu täitmist. Tava­ini­me­ne jälle mõtleb seda, et too­me maja rahvast täis. 

Jumala teed on imelised. Me ei tea, mis ajahetkel, kus, mil­lises situatsioonis võib Jumal ini­mest kõnetada. 

Arvan, et me peame ki­ri­ku­uksi lahti hoidma, sest ei või iial teada, millal ja kui­das keegi saab kõnetatud ehk kuidas Jumal juhatab. Seejuures mui­dugi jälgides, et tehtav ei läheks kristliku sõnumiga vastuollu.  

Me ei saa alahinnata ka seda, millise kogemuse, tunnetuse või märgilise tähenduse võib an­da pühakojas tehtav ka te­gi­jale endale.

Jaanus Nuutre: „Hageris män­­gitud lavastus on minu jaoks meie kursusetöödest kõi­ge suurema ja märgilisema tä­hen­­dusega. See oli aeg, kus näitlejana avasin ja avastasin ennast kooli ajal kõige rohkem. Tunnen siiani selle lavastuse ees nii tänu kui aukartust ja meenutan seda aega ainult kõige soojemate tunnetega. Toonane kogemus ei olnud küll otsene põhjus, miks Vainupea kabelisse tüki lavastasin, küll aga andis see mulle kindlasti julguse ja ehk ka oskuse seda pühakojas teha.“

Olen tänulik, et Jumal mind tol vihmasel ja tormisel õhtul Vainupea kabelisse juhatas. 

Sigrid Põld

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)