Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Näe Kristust!

20.10.2004 | | Rubriik: Jutlus

Viimaks nüüd veel, vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi -, et te selles veelgi enam edeneksite. Te ju teate, millised korraldused me teile oleme Issandas Jeesuses andnud. Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises, sest Issand maksab kõige säärase eest kätte, nii nagu me oleme seda teile ka enne ütelnud ja tunnistanud. Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele. Seepärast siis, kes on selle suhtes hoolimatu, see on hoolimatu mitte inimese, vaid Jumala vastu, kes oma Püha Vaimu teisse annab.
1Ts 4:1-8

Kristlik elu juhindub armastuse kaksikkäsust: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!» See ongi suurim ja esimene käsk.
Teine on eelmisele sarnane: «Armasta oma ligimest nagu iseennast!» (Mt 22:37-39). Esimest selles suhete kolmnurgas püütakse aeg-ajalt naeruvääristada, nimetades seda usklikele omaseks lihtsameelsuseks, rumaluseks, pimeduseks, pettuseks. Ligimesearmastusse suhtutakse paremini, sest siin saab näidata, kui hea inimene ise ollakse. Kõige tõsisem armastuse suhe on aga kindlasti iseendasse kui kõige ja kõigi mõõdupuusse.
Kui lähtuda üksnes iseenda armastamisest, siis armastatakse teises inimeses just seda, mida endaski, ega sallita teise juures neid asju, mis enda juures on häirivad. See seab oma piirid, kui kaugele võib teist inimest armastada.
Kristlastena teame, et Jumal on meid vastu võtnud sellistena, nagu oleme, ja on andnud meisse oma Püha Vaimu, kes annab väe edeneda Jumalale meelepärases ja elada Temale toetudes. Apostel Paulus on selle kohta kirjas galaatlastele öelnud: «…nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest» (Gl 2:20). Kui Kristus elab minus, siis kas ei pea ma kõike – Jumalat, teisi, kogu loodut ja iseennastki – vaatama just kui Tema silmadega?
Eeskuju on antud Kristuses. Kas pole Ta liiga kättesaamatu? Kindlasti on, kui Ta ise ei tuleks inimese lähedale. Olla nagu Kristus, loomulikult see ei õnnestu – inimene pole Jumal – , aga kristlases on püüd vastata Tema armastusele, Tema lähenemisele ja kutsele Teda järgida. Ei ole tarvis ehmuda ja loobuda, kui nähakse, et ei suudeta Tema järel püsida. Ta ootab järgi, laseb puhata ja kosuda, et siis taas koos edasi minna. See on valik, mis tuleb teha. Sellel valikul ja teel on ilus lõpp, mida meile on tõotatud – igavene elu Jumalaga.
Aeg-ajalt kerkib küsimus, kas ja kui kaugele edasi minna koos Kristusega? Hea ja kindel on käia koos Kristusega neid teid, kus Tema osaks saab tähelepanu ja au ning selle paiste langeb ka Tema järel käija või kiriku peale. Kuid kui olud muutuvad ja tee muutub ohtlikuks, kannatuste- ja kiusatusterohkeks, kristlase või kiriku jaoks ebamugavaks – kas ollakse valmis ikka veel jätkama? Ka Jeesusel oli alguses palju rohkem järelkäijaid ja saatjaid, kes ühel hetkel Tema juurest lihtsalt lahkusid, sest Tema sõnad olid arusaamatud. Kui Jeesus risti löödi, siis põgenesid ka Tema kõige ustavamad sõbrad.
Jumalale meelepärane elu on see, kui usaldame oma elus Tema juhtimist, peame Tema käske, teades, et oleme Tema omad ja näeme Teda ka teistes.
Üks lugu räägib vanast mehest, erakust, kes istus oma koopas ja mediteeris. Kui ta silmad avas, siis oli tema ees ootamatu külaline – ühe tuntud mungakloostri ülem. «Mida sa otsid,» küsis erak. Kloostriülem rääkis talle oma kloostri hädast. Kunagi oli tema klooster olnud õhtumaa kuulsamaid. Selle kongides elas hulga noori noviitse ja kloostri kirik helises munkade laulust.
Aga kloostrile tulid rasked ajad. Inimesed ei tulnud sinna enam oma vaimu virgutama, noviitsid andsid alla ja kirik jäi vaikseks. Kloostrisse jäi vaid käputäis munki ja needki täitsid oma kohustusi raske südamega. Kloostriülem tahtis nüüd teada saada, kas kloostri languses on süüdi mõni nende patt. «Jah,» vastas erak, «see on teadmatuse patt.» «Ja milles see patt seisneb?» küsis kloostriülem. «Varjatult on teie seas Kristus ja teie ei tea seda,» ütles erak, sulges oma silmad ja pöördus tagasi meditatsiooni juurde.
Kogu pika tee tagasi kloostrisse lõi kloostriülema süda üha kiiremini, kui ta mõtles, et Kristus on tagasi maailma tulnud ja on just tema kloostris. Kuidas sai juhtuda nõnda, et ta Teda ära ei tundnud? Kes see võiks olla? Ta mõtles mõnedele munkadele. Äkki on too vend Kristus? Ei, kindlasti mitte, tollel oli liiga palju vigu, paraku. Aga erak ütles, et Kristus on seal varjatult. Kas võiksid olla vead osa Tema varjatusest. Aga kõigil kloostris on omad vead. Ja üks nendest pidi olema Kristus!
Jõudnud tagasi kloostrisse, kutsus kloostriülem kõik mungad kokku ja rääkis neile, mida oli teada saanud. Kahtlustavalt vaatasid kõik mungad üksteisele otsa. Kristus siin, nende seas? See on võimatu. Aga Ta olevat siin varjatult. Nii et võib-olla siiski keegi neist on Kristus? Üks asi oli kindel. Kui Kristus oli siin varjatult, siis tõenäoliselt ei tunne nad Teda ära. Nõnda nad hakkasid kohtlema igaüht endi seast austuse ja hoolivusega.
«Kunagi ei tea,» ütlesid nad endile teistega läbi käies, «võib-olla tema ongi Kristus.» Tulemuseks oli see, et kloostris valitses taas rõõm. Peagi tulid noviitsid, kes palusid end mungaks vastu võtta ja kloostrikirik kajas taas munkade pühast laulust.
Aamen.
Argo Olesk,
Emmaste koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)