Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Nädal Toronto Peetri kirikus

16.11.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Tartu ülikooli professor Tarmo Kulmar külastas rahvuskaaslasi Torontos juba seitsmendat korda. Ka seekord pidas ta 15.–19. oktoobrini Peetri kiriku koosolekutoas sarja loenguid huvitavatel teemadel. Esimene loengupäev oli pühendatud Eesti luterliku rahvakiriku asutamisele 1917. aastal. Kirikukongressi Tartus juhatas Johan Kõpp, kes oli ette valmistanud resolutsiooni, mis ka vastu võeti. Selles deklareeriti, et Eesti evangeeliumi luteriusu kirik on vaba rahvakirik nii kodumaal kui ka asundustes. Kiriku liikmed on kõik, kes on koguduste liikmed, ta teeb koostööd omavalitsustega ja teiste evangeelsete kirikutega kogu riigis.
Loengu teises pooles oli vaatluse all Eesti rahvakiriku idee alusepanija Villem Reimani elu ja tegevus. Reiman oli tulevase rahvakiriku ideestiku teesid kirja pannud juba 1905. aastal ja nendest lähtuti ka edaspidi EELK põhikirja koostamisel. Villem Reiman suri 25. mail 1917, vaid mõni päev enne rahvakiriku kongressi algust.
Teisel päeval käsitles prof Kulmar tähtsamaid tänapäeva eesti kirjanikke.
Jaan Kross on kõige tuntum eesti romaanikirjanik. Ta on oma ajalooliste romaanide ja teiste teoste eest, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse, esitatud korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.
Lennart Meri on tuntud eelkõige kui taastatud Eesti vabariigi president aastatel 1992–2001, aga ta on kirjutanud ka palju reisikirju oma rännakutest Ida-Siberisse, Venemaa Vaikse ookeani rannikule ja Kesk-Aasia kõrbetesse. Tema olulisimad teosed on «Hõbevalge» (1976) ja selle järg «Hõbevalgem» (1984), milles Meri analüüsib Kaali meteoriidi plahvatuse tulemusel Põhja-Euroopas tekkinud usundilisi müüte ja jõuab järeldusele, et antiikautorite Thule oli tegelikult mitte Island, vaid Saaremaa. «Hõbevalge» on küll ulmeromaan, aga see teos on tõstnud tugevasti eesti noorte rahvuslikku eneseteadvust nõukogude venestusaja lõpuaastatel.
Hando Runnel on tänapäeva Eesti kõige rahvuslikum luuletaja. Enamik tema luuletusi on ka viisistatud ja sageli kooride poolt lauldavad. Nõukogude okupatsiooni ajal paelus lugejaid Runneli ühiskonnakriitiline ja irooniline alatoon. Praegu juhatab ta Tartus Ilmamaa kirjastust ja avaldab Uku Masingu töid, mida okupatsiooni ajal ei lubatud avaldada.
Kolmanda ja neljanda päeva loengud olid rohkem vanemast ajaloost. Esmalt oli prof Kulmaril kõne all Ameerika mandri asustamine inimese poolt. Ameerikasse jõudis muistne inimene kolme või nelja lainena. Esimesed inimesed saabusid Aasiast Beringi väina kaudu, kui sealt veel kuiva jalaga Alaskasse sai. See toimus umbes 30 000–20 000 aastat tagasi. Osa saabunuid tuli ligi 7000 aastat tagasi Austraaliast üle Antarktika mandri serva Tulemaa saarele ja sealt Lõuna-Ameerikasse. Kolmas tulijatelaine ületas umbes samal ajal Vaikse ookeani, saabudes Melaneesia saartelt Kesk-Ameerikasse.
Ja viimaks tulid polüneeslased oma saartelt paari tuhande aasta eest ning jõudsid Lõuna-Ameerikasse. Põhiline hulk asukaid saabus siiski üle Beringi väina põhja poolt, mida tõestavad ka arheoloogia, geneetika, keeleteaduse ja antropoloogia andmed.
Edasi kõneles prof Kulmar religiooni algusest inimkonna ajaloos. Ilmselt olid juba neandertallased esimesed inimesed, kes hakkasid oma surnuid matma. Varaseim matmisviis oli laibamatus. Kõigepealt jätsid ürginimesed oma surnud maha ja rändasid edasi. Siis hakkasid nad peitma laipu koobastesse, lõpuks ka maha matma.
Aga paistab, et valitses hirm elava surnu ees. Et laip hauast tagasi ei tuleks, hakati teda hauas kinni siduma või koguni tükeldama. Seda näitavad arheoloogiliste väljakaevamiste andmed. Sel kaugel ajal polnud veel usku jumalatesse, see tuli palju hiljem. Varajasemad olid usk kõige oleva elusolemisse (animism), elava laiba kartus (preanimism), usk sellesse, et mingi loom on hõimu esivanemaks (tootemiusk) ja maagilised riitused.
Järgnevalt oli vaatlusaineks küsimus, miks ühed rahvad on jäänud samale madalale arengutasemele nagu tuhandete aastate eest, osa aga jõudis tsivilisatsioonide loomiseNI. Varem käibisid teooriad, et valgete inimeste edukus tuleneb kas sellest, et valge rass on andekam kui teised, valgel rassil on parem geneetiline kood kui teistel, põhjamaa inimesed on harjunud loodusega võitlema ja seetõttu edukamad, või sellest, et suured tsivilisatsioonid on tekkinud viljakates jõeorgudes.
Tegelikult on asi selles, et osas piirkondades olid paremad tingimused toiduainete tootmiseks, näiteks Lähis-Idas ja Euroopas. Seal tekkisid toiduainete ülejäägid, tänu millele oli võimalik jääda paikselt elama, ülal pidama käsitöölisi, sõjamehi, preestreid, ametnikke ja kuningaid. Et toitu oli piisavalt, oli võimalik luua riike, kodustada hobune, teha tähtsaid leiutisi nagu ratas, kiri, ader, laev, sõjavanker jm.
Paikne eluviis aitas toota veelgi rohkem toiduaineid, kiri oli väga suureks abiks informatsiooni valdamisel, hobune kergendas transporti, koormate kandmist ja sõjapidamist. Sel moel said ühed rahvad ja kultuurid teistest aina jõukamaks ja vahe üha suurenes. Nii oligi valgel tsivilisatsioonil võimalik kehtestada oma kultuuriline ja tehnoloogiline võim muu maailma üle.
Prof Kulmar arutles ka Euroopa kuningakodade tuleviku üle. Võib ju tunduda, et vabariiklik kord on maailmas väga levinud ja et kuningavõim on oma aja ära elanud. Tegelikkuses ilmnevad vastupidised tendentsid. Briti kuninganna valitseb riigipeana paljude maade üle, kuhu teda on lausa palutud.  
Austraalias toimus referendum küsimuses, kas valida hoopis president. Ometi jäid monarhia pooldajad peale. Asi on selles, et vabariiklikud valitavad poliitikud on väga korrumpeerunud ja neid ei usaldata. Monarhia sisaldab aga endas vanu traditsioone, pidulikkust ja vaatemänge, mida rahvas väga armastab.
Skandinaavia, Inglismaa, Hispaania, Madalmaade valitsejad on oma rahvaste poolt väga armastatud, kõnelemata Jaapani keisrist, kes 2007. a mais ka Eestit külastas. Nii võibki olla üpris kindel, et monarhiad mitte ainult ei jää alles, vaid et neid tekib tulevikus juurde, sest osa riike loobub vabariiklikust korrast ja läheb monarhiale tagasi.
Viimase päeva esimene teema oli Eesti vabadussamba projektide võistluse loost. On huvitav, et enne sõda toimus kaks konkurssi ja saadi häid projekte, otsustati isegi, et sammas tuleb Tallinna Vabaduse platsi Harjumäe nõlvale, aga seda tehtud ei saadudki. Hoopis iga kihelkond püstitas oma mälestusmärgid langenud sõjameestele.
Ka pärast iseseisvuse taastamist kerkisid taas ausambad kõikides paikades, ent suurt vabadussammast pole ikkagi. Ainult vaieldi, kas rajada ausammas Vabaduse platsile, Maarjamäele või lauluväljakule. 2001. aasta võistluse võidutöö vajus sootuks unustusse. Käesoleva aasta augustis kuulutas komisjon eesotsas peapiiskop Andres Põderiga võitjaks noorte inseneride ja arhitektide kavandi, mis kujutab endast 28 meetri kõrgust dolomiidist sammast, mille tipus on vabadusrist.
Kohe puhkes meedias kisa, et miks jälle rist, miks sammas jne jne. Vabariigi valitsus otsustas siiski, et vabadussammas tuleb ja tähtaeg on 2008. a november. Ainult soovitati, et dolomiidi asemel kasutataks tugevamat kivimit ja et rist tipus oleks Vabadusristi täpne koopia.
Loengute nädala lõpetas austatud maestro dr Roman Toi paeluvate kommentaaride ja meenutustega ning mängis lindilt katkendeid tema auks peetud pidulikult kontsert-jumalateenistuselt maikuus Tallinna Toomkirikus.
Vahendanud
Tiiu Roiser

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)