Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Nädal täis orelimuusikat

28.09.2007 | | Rubriik: Kultuurielu, Muusika

15.–21. juulini toimus Eestis I rahvusvaheline kirikumuusika akadeemia. Kontserdid ja õpitoad leidsid aset neljas kirikus, lisaks toimus oreliretk, mille raames külastati kuut kirikut.

Van Dijki õpetusi on Tallinna Toomkiriku Sauer-orelil omandamas Anna-Maria Lehtoaho Sibeliuse Akadeemiast.
Van Dijki õpetusi on Tallinna Toomkiriku Sauer-orelil omandamas Anna-Maria Lehtoaho Sibeliuse Akadeemiast.
Meistrikursustest osavõtjad nii Soomest kui Eestist. Paremal akadeemia kunstiline juht Markku Mäkinen.
Meistrikursustest osavõtjad nii Soomest kui Eestist. Paremal akadeemia kunstiline juht Markku Mäkinen.
Jüri Goltsov tallab Valga Jaani kirikus orelile hinge sisse.
Jüri Goltsov tallab Valga Jaani kirikus orelile hinge sisse.

15.–21. juulini toimus Eestis I rahvusvaheline kirikumuusika akadeemia. Kontserdid ja õpitoad leidsid aset neljas kirikus, lisaks toimus oreliretk, mille raames külastati kuut kirikut.

Suveakadeemia organiseeris Elke Unt Hugo Lepnurme Muusikaühingust, ürituse kunstiliseks juhiks oli Markku Mäkinen Soome Organum-Seurast. Suveakadeemia teemaks oli saksa romantiline orelimuusika. Teised partnerid olid Soome Instituut, Tallinna Toomkiriku ja Juuru orelisuvi koostöös piiriäärsete linnade Valga-Valka kultuurinädala programmiga. Korraldajate sõnul oli suveakadeemia eesmärgiks pakkuda võimalust tundma õppida saksa romantilise orelimuusika eri stiilisuundi ja nende ajaloolist konteksti ajastule vastavate haruldaste orelite juures Eestimaal.

Suveakadeemia raames toimusid orelikontserdid Valgas, Tartus, Juurus ja Tallinna Toomkirikus, interpreetideks Pieter van Dijk (Holland), Markku Mäkinen, Kari Vuola (Soome) ning Ines Maidre (Norra/Eesti). Meistrikursused toimusid algupärastel, hiljuti restaureeritud orelitel Valgas (F. Ladegast 1867), Tallinna Toomkirikus (W. Sauer 1913) ning Tallinna Kaarli kirikus (E. F. Walcker 1923).
Lisaks tegi Markku Mäkinen ettekande saksa järelromantika värvikast isiksusest Sigfrid Karg-Elertist (1877–1933) ja Ines Maidre eesti romantilise orelimuusika suhtest oma aja saksa stiilivooludega.

Ürituse Eesti-poolse juhi Elke Undi sõnul läks akadeemia igati korda. «Nii tore, et sellised tähtsad kirikumuusikud siia saime,» leidis ta.

Meistrikursuste juht Pieter van Dijk on õppinud orelit Bert Matteri käe all Arnhemi konservatooriumis ning Gustav Leonhardti, Marie-Claire Alaini ja Jan Raasi juures ning saanud preemiaid rahvusvahelistel orelikonkurssidel Deventeris 1979 ja Innsbruckis 1986. Ta on Alkmaari linna organist ja tema tööinstrumendiks on St. Laurenskerki kuulus Van Hagerbeeri / Schnitgeri orel. Ta on tegev Hamburgi Katariina kiriku orelitoimkonnas. Lisaks Euroopas ja Ameerikas toimuvatele kontsertidele õpetab Pieter van Dijk oreliprofessorina Amsterdami konservatooriumis ning Hamburgi muusika- ja teatrikõrgkoolis.

Eesti organist Ines Maidre on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia klaveri ja oreli erialal Bruno Luki ja Hugo Lepnurme käe all ning on oma õpinguid jätkanud 1989–1991 Prantsusmaal Daniel Rothi juures. Hiljem on ta täiendanud end arvukatel meistrikursustel. 1991. a saavutas Ines Maidre esikoha Ile de France’i konkursil Versailles’s. Sellest ajast esineb ta arvukate kontsertidega kogu Euroopas, muuhulgas sellistes kuulsates katedraalides nagu Notre Dame ja Saint Sulpice Pariisis, Westminster Abbey Londonis.
Lisaks kontserttegevusele tegutseb orelidotsendina Bergeni Griegi Akadeemias (Norra). Ines Maidre repertuaar on ulatuslik ja mitmekesine. Tema tõlgenduses kõlavad ühtviisi meisterlikult nii varajane barokk kui virtuoosne romantism ja tänapäeva muusika. Samuti tegutseb Maidre klavessinistina ansamblis Musica Celines. Maidre on olnud mitmete eesti heliloojate oreliteoste esmaettekandja. 1995. a autasustati Ines Maidret Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga omanäoliste kontserdikavade nagu «Luigelaulud orelile», «Katedraali aknad», «Bachi jälgedes», «Legendid Nigulistes» jt eest.

Markku Mäkinen lõpetas Sibeliuse Akadeemia muusikamagistrina 1999. aastal. Õppis orelit prof Olli Porthani ja klavessiini Kati Hämäläineni juhatusel. Mäkinen on osalenud mitmetel meistrikursustel ja jätkanud õpinguid (1998–2000) Amsterdami konservatooriumis prof Jacques van Oortmersseni käe all, sooritades solistiõpingud cum laude. Mäkinen on tuntud solistina ja kammermuusikuna mitmel pool Euroopas.
Regulaarselt esineb Mäkinen koos vanamuusikaansamblitega. Ta on teinud lindistusi Yleisradiole. 1997. aastal võitis Mäkinen 3. koha Alkmaari rahvusvahelisel Schnitger-oreli konkursil Hollandis ja 2002. aastal 1. koha Kotka rahvusvahelisel orelikonkursil. Samast aastast töötab Sibeliuse Akadeemias kammermuusika ja oreli õppejõuna. Mäkinenilt on ilmunud ka mitmeid plaate.

Kari Vuola on õppinud kirikumuusikat ja orelit Sibeliuse Akadeemias 1982–1990 ning 1996–2001. Aastal 1990 sooritas ta oreli A-diplomi eksami kõrgeima hindega ning andis Sibeliuse Akadeemia korraldatud nn esikontserdi Helsingi toomkirikus. Doktoritöö J. Brahmsi loomingust tegi Vuola 2001. aastal. Kari Vuola on täiendanud ennast meistrikursustel. Ta on andnud hulgaliselt kontserte Soomes, Austrias, Lätis, Poolas, Rootsis, Saksamaal, Taanis, Venemaal, Eestis ja Ameerikas.
Vuola on salvestanud Soome Yleisradiole, esinenud Läti Televisioonis ja Eesti Raadios. Tema neljas sooloalbum tuli välja (Bach Organ Works) augustis 2005 ning on pälvinud kiidusõnu nii Soomes, Belgias kui Inglismaal. Kari Vuola on plaadistanud ka Max Regeri koraalifantaasiaid ning Johannes Brahmsi.
Kari Vuola valiti Lahti rahvusvahelise orelinädala raames aasta 1993 nooreks interpreediks. Aastast 1987 on Kari Vuola töötanud Naantali koguduse kirikumuusikuna. 2006. aastal tõi ta kuue orelikontserdi sarjas ettekandele Brahmsi oreliloomingu ja kõik seitse Regeri suurt koraalifantaasiat.

Lühidalt heliloojatest, kelle teoseid kontsertidel kuulda sai.

Ferenc Liszt (1811–1886) oli uhke oma ungari päritolule, kuigi ta elas alates esimesest eluaastast Pariisis. Czerny ja Salieri virtuoosse õpilasena hämmastas ta kogu Euroopat suurepärase pianistina kuni aastani 1847, kui ta asus Weimarisse õukonna dirigendiks. Aastail, mil Liszt elas Weimaris, saavutas linn taas oma ülemaailmse kultuurikeskuse kuulsuse. 1861 muutis Liszt oma seniseid harjumusi, kolides aastakümneteks Rooma ja ühinedes frantsiskaani orduga. Viimased eluaastad oli Liszt Budapesti Muusikaakadeemia direktor.
Liszti tuntakse keskse figuurina uussaksa koolkonnast. Ta murdis klassikalise romantismi piirid ja leidis uusi ideid nii harmoonia kui vormide osas.

Gustav Merkel (1827–1885) on üks olulisemaid figuure saksa romantilises orelikultuuris. Merkel töötas põhiliselt Dresdenis organistina Kreuzkirches ja katoliiklikus Hofkirches, olles ise luterlane. Ta õpetas ka orelit Dresdeni konservatooriumis. Merkeli orelikool koosneb mitmete ajastute ja Euroopa piirkondade mängutehnika sulamist. Tema looming põhineb tugevalt Kesk-Saksa traditsioonil, mille juured viivad välja J. S. Bachi ja tema eelkäijateni.

August Gottfried Ritter (1811–1885) sündis Erfurtis ja tegutses peamiselt kodulinnas. 1834–1835 täiendas ta ennast kirikumuusika vallas Berliinis kuninglikus kirikumuusika instituudis. Õpingute ajal huvitus Ritter muusikaajaloost ja ta hakkas koguma varajast orelimuusikat. Naasnud Erfurti alustas ta oma kontsertorganisti karjääri. 1844. aastast töötas ta Merseburgi katedraali organistina Ladegasti orelil ja 1847. aastast kuni surmani Magdeburgi katedraalis. Orelivirtuoosi menule lisaks saavutas Ritter kuulsust ka oma pedagoogiliste väljaannetega ja varase orelimuusika esitajana.

Johannes Brahmsi (1833–1897) tuntakse peamiselt sümfooniate, laulude, klaveriteoste, kammermuusika ja «Saksa reekviemi» järgi. Hoolimata oreliteoste vähesusest, peetakse Brahmsi oma aja üheks mõjukamaks oreliheliloojaks. Põhjuseks teoste kunstiline väärtus ja kirjutusviis, millega Brahms ühendab isikupärase muusikalise väljenduslaadi varasemate aegade kompositsioonivormidega.
Brahms armastas rahvalaulu, ka vaimulikku rahvalaulu –see on üheks aluseks tema eelmängude kogumikus. Brahms oli meister kasutama muusikat teksti sisu edasiandja ja illustreerijana. Kogumik «Üksteist koraalieelmängu» on oluliselt mõjutanud 20. sajandi heliloojate huvi kirjutada koraalidel põhinevaid heliteoseid. Brahmsi oreliloomingu sünnile on mõju avaldanud koraalid ja koraalitekstid ning surma läheduse tundmine.

Rudolf Tobias (1873–1918) omab eesti professionaalse muusika rajamisel erilist tähtsust. Tema pani aluse eesti instrumentaalmuusikale ja paljudele muusikavormidele nagu instrumentaalkontsert, oratoorium jt. Tobiase aateline hing ja revolutsiooniline hoiak avaldub ka tema vaimuliku temaatikaga teostes.
Tema orelimäng hämmastas kaasaegseid oma dissoneerivate akordidega, mõjudes seega peaaegu ilmalikult. Olles suurepärane improviseerija, pani Tobias orelimuusikat kirja suhteliselt vähe. 1914. a Berliinis kirjutas ta vihiku 12 koraalieelmänguga. Kõige mängitavamaks Tobiase oreliteoseks on jäänud fuuga d-moll, üks esimesi eesti oreliteoseid.

Heliloojate Kappide dünastia silmapaistvaim esindaja on Artur Kapp (1878–1952), kes oli nii suurepärane organist, helilooja, dirigent kui pedagoog. Kapile omane tõsidus, tundesügavus ja elamuslik hoog avalduvad ka ta oreliteostes. Sarnaselt Tobiasega oli tema peamiseks väljendusvahendiks kontrapunkt. 1932. a on pärit tema neli koraaliprelüüdi, mille harmoonia lubab järeldada, et Kapp tundis Max Regeri loomingut.

Peeter Süda (1883–1920) oli helilooja, kes pühendas kogu oma väikesemahulise, kuid täiuslikkuseni viimistletud loomingu orelile. Tema orelioopused on jäänud seni eesti orelimuusika tipuks. Paraku suri Süda 37aastaselt. Viimane elusuvi kujunes Südale loominguliselt väga viljakaks. Valmis «Pastoraal E-duur», mille aluseks on Saaremaa rahvaviis. Teos on Süda loomingus üks helgemaid, idüllilise atmosfääri ja õõtsuva rütmiga ning loob kujutluspildi mere rahulikust lainetusest. Jätkuvas loomingulises tuhinas asus Süda lõpetama prelüüdi g-moll, mis valmis vaid paar nädalat enne tema surma. Teos oli Süda mõtteis visandunud juba 1914. aastast, kui valmis samateemaline fuuga g-moll. Võrreldes Süda muu loominguga on see erakordselt suurejooneline ja vormilt monumentaalne teos, milles Süda avab end palju suurema subjektiivsusega kui oma väikevormides.

Carl Philipp Emanuel Bach (1714–1788) oli andekaim Johann Sebastian Bachi poeg ja õpilane. Ta töötas kaua klavessinistina Friedrich Suure õukonnas ja alates 1767 Hamburgi muusikadirektorina. See töökoht oli austatuim kogu Saksamaal ja tema üheks kohustuseks oli jätkata avalike kontsertide korraldamist, nagu Telemann oli teinud. Potsdami perioodil, 1753, andis C. Ph. E. Bach välja oma õpiku klahvpillide mängimiseks, millest on tänaseks saanud laiapõhjalisem ja detailsem 18. sajandi klahvpilli mängutehnika kirjeldus. Selle õpiku järgi õppisid põlvkonnad kuni 19. sajandini.

Johann Christoph Oley (1738–1789) oli lühikest aega J. S. Bachi õpilane. 1755 valiti ta Bernburgi organistiks. 1762 asus ta ahvatlevama pilli juurde tööle naaberlinnas Ascherslebenis. Oley kaasaegsed hindasid tema võimeid klahvpillimängijana ja mitmed tema teosed trükiti ära autori eluajal, nagu neljas köites kogumik koraaliprelüüde.

Taani heliloojat Niels Wilhelm Gadet (1817–1890) tuntakse Mendelssohni töökaaslasena Leipzigi Gewandhaus-orkestri kontsertidelt. Tagasi kodumaal, sai temast 1850 muusikaelu juhtfiguur Kopenhaagenis. Ta juhatas muusikaühingute kontserte ja oli hiljem üks konservatooriumi rajajatest. Ligi 40 aastat töötas Gade organistina Kopenhaagenis Garnisoni kirikus ja hiljem kuni surmani auväärses Holmeni kirikus. Gade stiil on klassikaline ja lähedane Mendelssohni stiilile.

Leedu helilooja ja kunstnik Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (1875–1911) on üks huvitavamaid romantismi perioodi isiksusi. Ta püüdles kunstivormide sünteesi poole, luues maalisarju muusikaliste nimedega nagu sonaadid ja fuugad. Oma muusikas püüdis ta ka luua illusiooni värvidest. Čiurlionis alustas õpinguid kodumaal, hiljem täiendas ennast Varssavis ja Leipzigis. Ta huvitus rahvamuusikast ja oli üks rahvusliku liikumise aktiviste. Čiurlionist tuntakse enim tema klaveriloomingu järgi, kuid ta kirjutas ka hulga kammermuusikat, laule ja orelipalu.

Heino Eller (1887–1970) sündis Tartus, kus sai eratunde viiulis ja teoorias, mängis ansamblites ja orkestrites ning esines ka viiulisolistina. 1907 astus ta Peterburi Konservatooriumisse viiuli ja kompositsiooni erialale. 1908–1911 õppis ka õigusteadust. 1920 lõpetas Eller Peterburi Konservatooriumi ja temast sai Tartu Kõrgema Muusikakooli professor. Tema kompositsioonikool on saanud aluseks paljudele silmapaistvatele eesti heliloojatele, teiste hulgas Eduard Tubinale.
1940–1970 mõjutas Elleri koolkond mitmeid andekaid eesti heliloojaid Tallinna Konservatooriumis, näiteks Arvo Pärti. Eller oli esimesi eesti sümfoniste ja tuntud klaveriloomingu poolest. Väike rahvuslik-romantiline miniatuur «Kodumaine viis» on originaalis kirjutatud keelpillikvartetile või klaverile. Suveakadeemias sai kuulda selle oreliversiooni, arranžeerituna Markku Mäkineni poolt.

Josef Gabriel Rheinberger (1839–1901) astus orelimängijana üles juba seitsmeaastasena ja tema esimene teos ilmus järgmisel aastal. 1851 astus ta Müncheni Konservatooriumisse ja oli hiljem seal klaveri ja kompositsiooni professoriks. 1877 sai ta muusikajuhi tiitli kuninglikus kapellis. Hiljem anti talle teenitult doktorikraad PhD Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolis. Rheinbergeri stiil on klassikaline ning kantud romantilisest hingest ja meisterlikust kontrapunktist.

Karl Straube (1873–1950) oli tugevalt mõjutatud Wilhelm Saueri orkestraalsetest orelitest ning püüdis Bachi töid sobitada Saueri oreli kõlaga. Ta võttis kasutusele dünaamilised võimalused, nagu paisukapi ja rulli ning kasutas manuaalivahetusi. Karl Straube oli lähedane sõber Max Regeriga ja teenis teda kui muusikaline advokaat.

Programmi põhjal tegi kokkuvõtte
Kristel Neitsov

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)