Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Naatan Haamer on oodatud kriisiabi andma

18.02.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Naatan Haamer on hinnatud meeskonnaliige, sest ta oskab lugu pidada erinevate valdkondade töötegijatest. Liina Raudvassar

Inimesed on tänapäeval võrreldes 1990ndate algusega rohkem kimpus abituse ja üksildusega, väidab õpetaja Naatan Haamer (50), kes on hingehoidjana tegutsenud paarkümmend aastat.

Kuigi sinuga võiks paljudel teemadel rääkida, keskendume täna hingehoiule. Milline tähendus on hingehoidjale aastatega tulnud kogemustel?
Kogemused, mis tulevad aastatega, annavad igal juhul positiivse efekti. Miinuseid ei oskagi nimetada. Mõeldes ennast aastatetagusesse aega, tuleb meelde, kui abitu teinegi kord olin. Paljud asjad ja olukorrad üllatasid ebameeldivalt ja rabasid jalust. Nüüd sedasorti üllatusi ei ole. Mitte et mul üllatuste vastu midagi oleks, aga elukogemused annavad kahtlemata kindlustunde, millest noorena puudust tundsin.

Tean kedagi, kes sinu juures nõustamisel käies sai soovituse oma abielu lahutada. Küllap nõuab sedasorti nõu andmine kopsakat kogemuste pagasit ja toekat professionaalsust?
Ma küll ei usu, et nii radikaalselt oleksin nõu andnud, aga jah, inimene võis mind ka nii mõista. Mõnel puhul peab aitama inimesel lahti lasta teatud sundseisukohtadest. On inimlik hoida kinni minevikust, mida loodetakse reorganiseerida. Kaugel sellest, et ma tahaks kellegi abielu lõppemist, aga vahel on selle sammu astumine möödapääsmatu, et elu võiks edasi minna.

Sel juhul on hingehoidja rolliks avada nõustataval silmad?
Jah, aidata näha asju nii, nagu need reaalselt on, mitte nagu võiksid olla. Loomulikult on sedasorti soovitusi riskantne anda, pead aduma, et võtad sellega suure vastutuse võimalike tagajärgede eest. Aga jään seda meelt, et inimesel ei ole kunagi hea enesepettusega elada. See on vale enda, lähedaste ja ka Jumala jaoks. Jumalat me muidugi niikuinii ninapidi vedada ei saa, aga vahel mõtleme või loodame, et saame ka teda ära petta. Mõnikord peab hingehoidja olema see, kes näitab, et reaalne pilt temast enesest on juba purunenud, ehkki ta seda veel tulihingeliselt kaitseb. Hingehoidja osutab elu reaalsusele, sealjuures säilitades sügava lugupidava hoiaku eluga või/ja endaga pahuksisse läinu vastu.

Peatselt algab siin (UI Tartu teolooga akadeemias) loeng, mida asud lektorina vedama. Järelikult on lisaks praktikale ja intuitsioonile ka teoorial oluline koht?
Intuitsioon on tore, aga kui see ei paigutu süsteemi, siis on sellest vähe abi. Võid küll tajuda, aga kui ei oska tõlgendada, pole tulemust. Hästi annab seda selgitada võõrkeele näitel. Teades mõnda sõna, kuuldes hääletooni ja jälgides miimikat võid ju küll midagi aru saada, aga samas võid ka täitsa puusse panna. Omi järeldusi tehes võid päris eksiteele jõuda. Et intuitsioon toimiks õigesti, on vaja eelnevalt õppida, teoreetilisi aluseid omandada. Õppimine jätkub tegelikult kogu aeg. Olen ise pea katkematult ennast erialaselt täiendanud.

Oled tunnistanud, et sattusid küllaltki juhuslikult hingehoiu teema juurde.
Mingi osa on selles minu isal (õp Eenok Haamer – L. R.), kes toona oli UI dekaani kt. Kui soomlased UIsse koolitust pakkudes tulid, leidis isa, et see on hea asi, ja soovitas ka mulle. Avo Üpruse kutsel olin juba mitu aastat töötanud Viljandi noortevanglas. See oli töö inimestega, kes ei olnud tavalised koguduseliikmed. Olin kogenud, et traditsioonilised lahendused ei aita ning ei ole tulemuslik teha vanglas noortetööd viisil, nagu olin sellega harjunud Tarvastus.
Sel ajal 90ndate alguses asuti ka otsima õiget sõna, kuidas hakata eesti keeles nimetama valdkonda, mida nüüd teame kui hingehoidu.
Jah, juba 1992, kui soomlaste kursus käivitus, hakkasime sellega tegelema.

Kui õnnestunuks sa sõna hingehoid pead?
Väga õnnestunuks. Sõnaotsingutel olid tegevad Kadri Ugur ja Urmas Oras, kes mõlemad on keelt tundvad. See on hea sõna, mis annab valdkonnast adekvaatse ettekujutuse ning on hästi mõistetav. Tegemist on otsetõlkega saksa ja soome keelest, inglise keeleruumis kasutatakse termineid, mis räägivad nõustamisest või hooldusest: pastoral counselling, pastoral care.

Kas see, et hingehoidja on ka kirikuõpetaja sünonüüm, segadust ei tekita?
Natuke aeg-ajalt segab küll. Siis, kui mõned inimesed seostavad vaimulikuga vaid surma ja matuseid, võib esmalt segada jah. See räägib ilmselt inimeste teadmistest vaimuliku ametist, et millega vaimulik üldse tegeleb.

Aga hingehoidja ei pea ju sugugi vaimulik olema?
Ei pea. Ta peab küll olema teoloogiat õppinud, aga ordinatsioon pole sugugi vajalik. Viimases kutsestandardis on kõrvuti kaks ametit: kaplan ja hingehoidja. Nende peamine erinevus on, et esimene peab olema ordineeritud ja teine võib olla ilmik.

Mis alusel saab hingehoidjaks?
Kui sinu teadmised ja oskused vastavad kehtiva kutsestandardi nõuetele ja sa oled seda kinnitanud kutsekomisjoni ees vastava eksami või testi sooritamisega, siis on õigus omada hingehoidja kvalifikatsiooni ning sel alal ka töötada.

Seega on kontroll sel alal tegutsevate inimeste üle toimiv?
Kahjuks siiski on ka neid inimesi, kes nimetavad ennast hingehoidjaks, kuigi neil puudub nõutav ettevalmistus. Seetõttu ongi vajalik, et oleks olemas kindel standard, mille omajate kohta oleks kindlasti teada, et nende tegevus vastab teatud kvaliteedile. Pean seda väga oluliseks, sest hingehoidja roll on väga vastutusrikas, kus oskamatusega võib tekitada palju, isegi pöördumatut kahju. Elumuutuste tõttu pinges olevad inimesed vajavad väga oskuslikku lähenemist. Ma kuidagi ei tahaks, et hingevaluga abi otsima tulnu saaks nõustaja juures veel rohkem haiget. Aga neid lugusid kahjuks on, kus on haiget tehtud.

Mis aitaks seda ohtu minimeerida?
Me püüame seda ennetada, kui koolitame aitavasse rolli tulevasi hingehoidjaid. Minu arvamus on, et inimene teeb vähem kahju, kui ta on õppimise käigus läbi käinud omaenda elu valusad kogemused. Sellisel juhul saab oma kriisikogemusi kasutada õppematerjalina. Üheks halba ennetavaks mooduseks oleks seega, et me ei õpi üksnes teoreetilisi teadmisi, vaid tutvume teooriaga läbi isikliku kogemuse.

Kui õige on väide, et aitajal peab endal elu korras olema?
See ei ole vale. Ometi ei tähenda see, et aitaja ei tohiks oma elus ebaõnnestuda. Et tal ei tohiks olla kriise ja mõõnaperioode. See tähendab, et ta oskab oma elu analüüsida, toimuvat jälgida ning on valmis oma vigu tunnistama. Ta ei püüa põgeneda, vaid tegeleb ka ennast puudutavate kitsaskohtadega süvitsi. See viib äpardustest toimetulekuni. Aitaja peab olema aus ja avatud. Nii enda kui teiste ees.

Sa teed praktilist hingehoiutööd päris mitmes kohas. Millele see viitab, kas hingehoidjaid on nappimas või oled sedavõrd asendamatu?
Hingehoidjaid on tõesti vähe ja need kohad, kus töötan, vajavad mind. Loodan, et ma pole siiski asendamatu. Olen sellele juba tõsiselt mõtlema hakanud ja sellepärast tegelen aktiivselt ka oma kogemuste jagamisega.

Küllap on oma osa ka hingehoidja isikupäral. Kui on juhtunud midagi, mis on omandanud üldrahvaliku katastroofi mõõtmed, on ikka sind appi kutsutud.
Nii see on lihtsalt kujunenud. Kui ühes kohas on nähtud minu tööstiili ja tegutsemismaneere, siis on osatud järgmisel korral juba pöörduda. Siit on tulnud usaldus, mis on väga oluliseks eelduseks koostöö sujumisele. Ma arvan, et mul on päris hea oskus teha koostööd, kuna oskan lugu pidada erinevate valdkondade inimestest.
See eeldab valmisolekut töötada erinevate sihtrühmadega ja välistab spetsialiseerumise.
Nii väikeses riigis, nagu Eesti on, ei ole tõesti väga mõtet ja võimalikki kitsa valdkonna peale keskenduda. Minu tegevusväli on olnud kogu aeg suhteliselt lai.

Aga alustasid Tarvastu psühhoneuroloogiahaiglas. Kas see polnud algajale liiga keeruline koht?
Ei nõustu, sest inimese häda on igal pool valus ja raske, ei ole kergemat ega raskemat osakonda. Valu, mis inimeses on, on täpselt nii suur, nagu inimene seda hetkel tajub. Onkoloogias, kus patsiendiga töö lõpeb kahjuks tihti tema surmaga, on küll ka minu meelest eriti raske töökeskkond.

Mis on muutunud alates 1990ndatest, mil hingehoidjana alustasid?
Muutusi on muidugi. On lisandunud arusaamist, mida hingehoidja teeb ja miks teda vaja on. Erinevate nõustamise  ja abistamisega seotud spetsialistide seas on hingehoidjal oma koht ja hingehoidja pädevusega arvestatakse. Olen ise näiteks aastaid osalenud laste ja noorte kriisiprogrammi töös ja saanud hea koostöökogemuse psühholoogide ja pedagoogidega. Haigla on samuti koht, kus iga päev erineva valdkonna inimestega koos töötan.

Oled öelnud, et ei koge oma töös enam üllatusi. Kuivõrd on nende paarikümne aastaga mured muutunud, mis eesti inimesel hinge pitsitab?
Mulle tundub, et abitust on juurde tulnud. Teinekord sellist nn otsitud abitust. 90ndate algul kohtasin indu hakkama saada palju enam. Ja mäletame, millised olid toonased olud. Küllap siis olid inimesed äsjasest nõukogude ajast karastatumad. Kuigi ainelised olud olid kesised, viriseti vähem.
Palju kohtan probleemina üksildust. Inimene on ühelt poolt küll megasuures suhtlusvõrgustikus ning elavas kommunikatsioonis, aga ometi tunneb ta ennast tõrjutuna, eemale jäetuna. Inimene soovib, et teine inimene, luust ja lihast, oleks kõrval. 90ndate alul oli rohkem nn küünarnukitunnet.

Kas hingehoidja vajab ka hingehoidjat?
Ikka vajab. Õpingute ajal on see lausa kohustuslik nimetusega supervisioon.

Kuidas paned võõra mure maha ega tee sellest enda oma?
Need mured mulle koju kaasa ei tule.

Kas tänu professionaalsusele või kogemusele?
Seotult, kui oled kogemust reflekteerinud, siis saab sellest professionaalsus. Kogemus eraldi ei too veel oskust hakkama saada. Tegemist on rollivahetusoskusega. Peab teadvustama, et erinevates rollides ongi sinuga erinevad teemad ja küsimused ning erinevad rollid eeldavad erinevat käitumist, häälestumist. Oleks ju naljakas, kui oma naisega oleksin hingehoidja või kui lastega hakkaksin rääkima võõrastest muredest.

Kuidas akut laed?
Naudin aega pere seltsis. See on kvaliteetaeg, mis annab uut energiat. Seda ei asenda sotsiaalmeedias uitamine või aeg hea raamatu seltsis. Võin olla vana aja inimene, aga oma lähedastega soovin olla koos füüsiliselt, kuulda häält, vaadata otsa, hoida käest …
Liina Raudvassar

Naatan Haamer  
Sündinud 21. oktoobril 1965 Tartus
Õppinud usuteaduse instituudis (1984–1997), Tartu ülikoolis (2008)
Ordineeritud aseõpetajaks 1991, õpetaja õigused saanud 1997
Teeninud Tarvastu kogudust (1991–1997), Tartu vikaarõp (al 1997)
Oli EELK Haiglahingehoiu Keskuse juhataja 1998–2004
On Tartu naistekliiniku ja lastekliiniku hingehoidja
Kuulub Tartu ülikooli inimuuringute eetika komiteesse, erialaorganisatsiooni Euroopa Haiglakaplanite Võrgustik ja pereterapeutide ühingusse
On EELK Usuteaduse Instituudi lektor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)