Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Muutustest võimalusteni

10.10.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

Eestisse saabunud naisteoloogid leidsid mitmete küsimuste vaagimisel ühise keele, kinnitab Eesti Kirikule antud intervjuus IV naisteoloogide konsultatsiooni peakorraldaja, ühenduse Naised Teoloogias (ÜNT) juhatuse esinaine, Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa.

Seekordne Kurhessen-Waldecki maakiriku partnerkirikute naisteoloogide konsultatsioon peeti Eestis ja ühendusel Naised Teoloogias oli suur ülesanne seda korraldada. Kuidas päevad sujusid?
Hedi Vilumaa: 3.–10. septembrini peetud konsultatsiooni võib lugeda kordaläinuks. Peaeesmärk on täidetud, pöördumine viie maa piiskoppidele on koostatud ja esitamisel ning ka eelarvega oleme plusspoolel. Tänan korraldustoimkonna liikmeid, erilise tänu pälvivad aga Kadri Lääs ja Kadri Eliisabet Põder.
Programm oli tihe ja sisukas: akadeemiliste sõnavõttudega esinesid teoloog Anne Kull, sotsioloog Katri Lamesoo ja politoloog Ilvi Jõe-Cannon. Osalevad kirikud analüüsisid oma kontekstis aset leidvaid muutusi ja otsisid lahendusi.
Visiidil Haapsallu ja Risti kogudusse keskendusime Eesti oludele kogudusetöös ning delegaadid olid meie kogudustes vaatlemas ja kaasa teenimas Haapsalus, Lääne-Nigulas, Järva-Jaanis, Audrus, Tallinnas, Kõpus ja Nissis.
Teoloogiline refleksioon avaldus piiblitundides, kus jagati ka uut metoodikat. Oma maad ja kultuuri tutvustasid delegaadid kultuuriõhtul, kus valmistati rahvustoite, kanti rahvariideid, tutvustati kombeid, tehti näitemängu, lauldi ja tantsiti.
Konsultatsioon algas jumalateenistusega Tallinna piiskoplikus toomkirikus, lõpujumalateenistus peeti Tallinna Püha Vaimu kirikus.
Pean väga suureks saavutuseks ühisdokumendi valmimist ja ühise keele leidmist – see ei ole enesestmõistetav ja kujunes ka nüüd tõsiseks katsumuseks.
Motona konsultatsiooni lõpp­dokumendi päises seisab: «Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu» (2Tm 1: 7).
Oma kiriku, maa ja rahva hea käekäigu eest seismine oli selgelt näha ja naisvaimulike motivatsioon oma inimesi teenida kõrge. Konsultatsiooni lõppdokumendis leidsid kajastamist konkreetsed lahendused hariduse, vaesuse ja perekonnaga seotud küsimustes.

Tänavune konsultatsioon keskendus teemale «Muutustest tulenevad võimalused kirikus ja ühiskonnas». Milliseid muutusi pidasite silmas ja kuivõrd need väljenduvad erinevates piirkondades?
Muutuste märkamine ja nendele reageerimine on igas ajas oluline nii kirikule kui ka ühiskonnale. Lähenesime teemale lootusrikkalt. Suure töö tulemusel saadi mõned konkreetsed tähelepanekud ka paberile kõikide partnerkirikute tegevuste planeerimiseks.
Väljakutsed on suures osas kõikide jaoks tuttavad nii Euroopas kui Aafrikas või ka Indias: majanduslikud ja poliitilised muutused (globaliseerumine, kapitalismi murenemine, ökoloogiline ja majanduslik kriis); rahvastikuga seotud muutused (linnastumine, elanikkonna vananemine ja väljaränne); sookäsitlusega seotud muutused (meeste ja naiste suhted ühiskonnas); kultuurilised muutused (uute ja vanade traditsioonide põrkumine, ida ja lääne paradigmade segunemine); sotsiaalsed muutused (inimväärsuse ja turvalisuse tagamine, aids, sotsiaalmeedia võidukäik).
Leidsime palju sarnaseid olukordi, kus kirikul on võimalus või kohustus õigluse ja inimväärikuse nimel ühiskonna elukorraldusse tavapärase osalemise kõrval jõuliselt sekkuda.

Kas kirik ainult reageerib väljastpoolt tulevatele muutustele või on ise muutuste esilekutsujaks?
Ilmselt oleme siin Eestis üsna harjunud sellega, et suure töökoormuse tõttu tuleb tegelda pigem järel- kui ennetustööga. Kirikutraditsiooni kandmine ja inimelu põhiväärtuste hoidmine on väga vajalik ja oluline, kuid selle kõrval on kirikul õigus ja võimalus olla uue loojaks ja arendajaks oma õpetuse baasil. Alati uuenev kirik vastab inimeste ootustele, kõneleb-arutleb ja annab adekvaatse selgituse toimuvale.
Oleme näinud suuri muutusi, mis lähtuvad kirikust enesest – see protsess kestab ja keegi ei tea tegelikult, kuhu liigutakse, mis on lõpuni hea ja õige. Mu meelest on sel teekonnal hädavajalik endale teadvustada, et meie ühine tulevik sõltub õiglusest ja inimväärikusest, lisaks ligimesearmastusest. Kuniks need on vaid sõnad, ei muutu tegelikult tardunud kirikus midagi.
Väljastpoolt tulevatele muutustele on kirikul alati kergem reageerida – olgu siis liitudes või taandudes. Seevastu ise muutuste algatajaks olla on raskem, sest see eeldab põhjalikku analüüsi ja kontseptsiooni koostamist.

Muutused, olgu majanduse või rahvusega seotud, kultuurilised või sotsiaalsed, võivad viia uute positiivsete võimalusteni.
Võimalused on erinevad, sõltudes sellest, kas kirik edeneb või mitte, kas kultuur toetab või mitte. Näiteks Saksamaal on üha raskem kristlusest rääkida, sest ei teata enam ristimärgi tähendust ja vanema põlvkonna õpetuslik-kasvatuslik side noorematega on katkenud. Meile on see tuttav olukord.
Samas on kirikule uueks väljakutseks vana kultuurikihi õhenemine, mis aitab kirikul ennast taas leida või uues võtmes esitleda.
Aafrikas ja Indias, kus kirikud on rahvast täis, on teised mured – osalt ühiskonna õiglase toimimise mõjutamine ning teisalt liikmete õpetamine ja kasvatamine. Kirikute võimalus nendes ühiskondades positiivset muutust saavutada on üsna suur – olgu seaduste, inimestevaheliste suhete või muuga. Kirikud on ja seatud kandma rahu nõudja ja edendaja rolli, kus inimest toetatakse tema maises ja vaimulikus elus ja kus ebaõiglusele astutakse vastu. Kiriku uueks positiivseks arenguks on liikumine stabiilsuse ja rahu suunas. Selleks tuleb rakendada empaatia­võimet, kuulata ja mitte karta ega tõrjuda inimesi ja leida kooskäimise võimalusi.

Milline muutus Eesti ühiskonnas või kirikuelus paistis üllatavat teiste maade naisteolooge?
Sakslasi puudutas meie ajalooline taust ja rahva kannatused, Aafrika ja India julgustasid meie kogudusi vastu pidama väikeste liikmeskondadena. Imestama pani neid meie vaimulike töötamine mitmel töökohal väikese sissetuleku pärast kirikus. Lõuna-Aafrika esindajad avaldasid soovi jääda Eestisse elama – põhjusel, et siin on vett igal pool vabalt saada. Nemad peavad kogu joogi- ja majapidamisvee ostma, meie ujume puhtas magevees!

Kujutan ette, et kristlusel Indias on oluliselt erinev ilme võrreldes Euroopas, näiteks Saksamaal tegutseva kirikuga. Milline roll on kultuurilisel eripäral?
Indias tuleb jalanõud juba kiriku ukse taha jätta, altarisse siseneda on lubatud vaid paljajalu. Lõuna-Aafrika delegaat kohkus aga ühel pühapäevahommikul kirikusse minnes, kui nägi, et kandsin pikki pükse. Samas tunnistasid eriti Aafrika vaimulikud, et meie jumalateenistuses ja lauluraamatus ei ole suuri erinevusi ja kiriklik süsteem on võrdlemisi sarnane Saksamaa omaga tänu varasemale misjonitööle.

Kuidas saavad naisteoloogid kaasa aidata kristluse levikule ühiskonnas?
Seda vastust võib alustada jutustusega Uuest Testamendist, kus naised jooksid Jeesuse haualt teistele ülestõusmise kohta sõnumit viima. Ma ei näe erinevust selles, kes seda teeb. Sõnumi kuulutamine on alati inimeste- ja perekeskne soost ja vanusest hoolimata.
Naisteoloogid ja -vaimulikud teevad ühist tööd koos meeste, laste ja vanavanematega, kes on jumalariigi põllule külvama ja kasvatama kutsutud. Nii sotsioloogilistest kui kirikuajaloolistest uurimustest selgub, et naised on ühiskonnas ja kirikus toimuvatele muutustele väga altid. Nad suudavad kiiresti reageerida tekkinud olukordadele, tulevad toime kõrgete nõudmistega ja uueneva elu kestmise huvides annavad oma panuse.
Samas on naiste enesehinnang sageli tagasihoidlikum kui meestel. Naisi peetakse empaatiavõimelisemaks, et neid teenivas ametis eesliinile suunata. Usun aga, et elu oma mitmekihilisuses ja värvilisuses laseb meil end jätkuvalt üllatada. Aidaku meil kõigil oma elu rõõmsalt elada Jumal, kes annab meile oma väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu!
Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)