Muutustega silmitsi

Maise elu olemus on pidev muutumine, sest isegi kui inimene saavutab enda jaoks milleski stabiilsuse, ei pruugi see üldse kaua püsida, ning nõnda tuleb ikka ja taas seista kõigil silmitsi muutustega. Samas otsib inimese hing muutuste virvarris rahu. Aga kui juba ammu on minetatud oskus leida hingerahu või pole seda oskust kunagi saavutatudki, ongi seis selline, nagu tänapäeva ühiskonnast vastu vaatab. Igaühel on oma „tõde“, mis muutub veel kiiremas tempos, kui sekundiseier kellal ringe jõuab teha.

Nõnda on ka kirik pidevas muutumises, sest kiriku liikmeskonda kuulujad on ju ikkagi maised inimesed, kelle eludes toimuv pidev muutumine toob kaasa ka kiriku muutumise. Samas on kirikus kui Kristuse ihus olemas see muutumatu komponent, mis inimesele hingerahu saab tuua, selleks on Jumala sõna ja Jeesuse õpetus, mille tema on omadele jätnud. Muutuste maailmas elav inimene aga ei suuda end sellega siduda ja samastada, sest ei suuda mõista, et miski saab olla muutumatu, ning nõnda ongi maise ja igavikulise vahel alaline pingeväli.

Jumala armastus on muutumatu suurus ja mida enam inimene suudab selle poole kasvada, seda enam leiab ta hingerahu. Siis ei heiduta inimest enam pidev maise elu muutuste möll, mis ümberringi käimas, kui ta leiab Jumala. Ka meie ühiskonnas võime näha seda, kuidas tegelikult igatsetakse leida hingerahu. Aga kuna seda otsitakse maise stabiilsuse ja turvatunde loomisele keskendudes, ei osatagi leida seda päris õiget. 

Väärtusi, mida kalliks peetakse ja mille toel püütakse turvalist keskkonda luua, on palju, kuid väärtustest üksi jääb väheks, kui puudub arusaamine tervikust ja arusaamine terviku Loojast. Tervikuks seejuures on Jumal oma armastuses ja tões, mida ta kogu inimkonnale ilmutanud on. Kui aga kirik muutub ka väärtuste eestkõnelejaks ning unustab Jumala, on tulevikuväljavaated kurvastavad.

Seetõttu on kõikide kristlaste esmaseks ja peamiseks ülesandeks Jumala armastuse ja tõe tundmaõppimine, sest üksnes Jumala juhatatud teed käies võib inimene leida tõelise rahu oma hinge muutuvas maailmas elades. Ja hingerahu toel annab Jumal siis inimesele väe toetada ka neid, kes on segaduses ja kimbatuses, kes on pidevalt muutustega silmitsi.

Sageli on aga ka kirikus toimuvate muutuste põhjuseks inimlik oskamatus sügavuti mõista Jumala armastuse olemust. Pauluski ju hoiatab Rooma kogudust käesoleva ajaga mugandumise eest, kutsudes seejuures hoopiski üles meele uuendamise teel jõudma arusaamisele, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Nõnda ongi alati küsimuseks, kas kõik tänapäevased meetodid on ikka kõige paremad selleks, et inimene võiks leida tee Jumala juurde, või ehk on hoopiski mõni hea ja unustatud viis, mis toetab ja aitab jumalasuhte kujunemisel ja kasvamisel enam.

Tõsi, tänapäeva inimesega peab kõnelema keeles, mida ta mõistab. Kuid keel ja meetodid on kaks erinevat asja. Kui kõnelda inimesega silmast silmas ja südamest südamesse, siis saab avaneda palju uut, saab tekkida ühtne arusaamine. Kui me aga pelgame kuulata inimese arvamust ja jutlustame üksnes enda nägemust, vahel ka korralikult läbi tunnetamata ja elamata nägemust, siis võibki olla tulemuseks see, et värskeid koguduseliikmeid näeme viimast korda kirikus nende leeripäeval.

Nõnda ongi jätkuvalt heaks juhiseks meile Jeesuse antud misjonikäsu sõnad „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mk 16:15).

Elamine Jumala lapsena muutuvas maailmas nõnda, et hinges on rahu ja südames on armastus Jumala ja ligimeste vastu, kõlab paljude jaoks justkui muinasjutt, kuid on parim viis kuulutada evangeeliumit.

Usaldades Jumalat ja paludes, et meie päevades sünniks tema tahtmine, on parim võimalik viis kõikide muutustega silmitsi seistes ellu jääda ja toime tulla nõnda, et hing ka rahul saab olla. Kui on usku ja armastust südames, siis on ka meeltel selgust hoiduda mugandumisest ja hoida seda, mis kõige olulisem.

 

 

 

 

Mikk Leedjärv,

vaimulike konverentsi juhatuse liige