Muutused vajavad lahtirääkimist
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Arvamus / Number: 2. juuni 2010 Nr 25 /
Lähiajal seisavad luterliku kiriku laste- ja noorsootöös ees suured muutused ja see on tekitanud eri osapooltes tulise mõttevahetuse. Õigupoolest toimuvad muutused põhiliselt üldkiriklikul tasandil ja puudutavad seda osa, mis hõlmab koordineerimist ja ühtset asjaajamist. Praegu tegutsev laste- ja noorsootöö ühendus (LNÜ) reorganiseeritakse. Mis tuleb asemele?
Idee kohaselt moodustatakse konsistooriumi juurde sarnaselt teiste valdkondadega laste- ja noorsootöö talitus, mis tõenäoliselt aitab ja vastavalt kompetentsile ka nõustab praostkondi ja kogudusi oma töölõigu piires.
Teisalt plaanitakse luua ka kirstlik noorsoo-organisatsioon, kuhu võivad astuda kõik noored kristlased. Kuna talituse strateegia pole siiani laiemale üldsusele teada ja on alles töös, siis keskendun praegu organisatsiooniga seotule.
Mõte kristlikust laste- ja noorteorganisatsioonist on tekitanud paljudes vaimulikes aga veel suurema hulga küsimusi ja ka vastuseisu. Mida annab taoline ettevõtmine kogudusele? Või – kuidas seob taoline organisatsioon noori koguduse juurde? Mida see annab?
LNÜ senine tegevjuht Eha Kraft, kes on hulga noorte seas ka asjakohase küsitluse läbi viinud, ei näe siin mingisugust probleemi ning ütleb, et eelarvamuste puhul on pigem tegemist vähese infoga.
«Tegelikkus on ju see, et kõik teated meie ürituste kohta jõuavad kogudustesse ning ka koguduse õpetaja on toimuvast teadlik. Usun, et need, kes on aktiivsed organisatsioonis, on seda ka kohtadel,» lisab ta.
Põhimõtteliselt ei kahtle ju tegijaist keegi selles, et kristlikule maailmavaatele suunatud laste- ja noorsootööd on vaja. Ka siinkirjutaja meelest ei ole ettevõtmisel muud alternatiivi, sest nii on võimalik aidata täita ühiskonnas tõsiseltvõetavate väärtuste vaakumit. (Seda on võimalik teha lisaks kasvatusele, mille keskel lapsed ja noored kodudes kasvavad.)
EELK kasvatus- ja haridusassessor Ove Sander rõhutab, et eks tuleb lähtuda üldkiriklikult ka neist ülesandeist, mis valdkonna arengukavas seisavad, ja toob esile, et LNÜ senise toimimise efektiivsuses on olnud puudujääke ning eelkõige tuleb organisatsioon siiski laste ja noortega täita.
Kui ma oleksin noor, siis tõenäoliselt tahaksin kuuluda organisatsiooni, kus lisaks lahedale olemisele ja silmavaadet avardavatele ettevõtmistele on selged suhted, kus aetakse selgelt ühist asja ning kus info liigub. Kui seal asjad ei toimi, siis oleksin ehk oma koguduses ja sellega ka rahul. Aga kui seal ka midagi ei toimu, siis jääksin küll koju. Ja ei läheks kirikusse ka. Vähemalt kuni vanaduseni.
Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja
