Esileht » Arvamused » Arvamus »

Muutumise ilust ja valust

26.01.2011 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik
Jumal oli just kuulutanud Jeesuse oma armsaks Pojaks, kui Vaim kihutas ta kõrbesse kuradi kiusata (Mt 4).

Saatan pakkus Jeesusele kolme võimalust oma lunastajaks olemise tõestamiseks. Igaüks Iis­ra­elis teadis kõik need variandid olevat Jumala tõsine tahe ja nõu. Prohvet nagu Mooses, preesterlik messias, taavetlik kuningas – kõik teadsid pühakirja järgi, et Jumal just sellist messiat oli iisraellastele tõotanud.
Milline iroonia: kogu Iis­rael teadis, milles seisneb Jumala lunastustöö – välja arvatud Jeesus. Saatan asetas Jeesuse ette kollektiivsed messiaanlikud ootused ja seda tehes tõi need esimest korda teadvusse võimalustena, mida saab valida, ning mitte saatusena, millega tuleb leppida ja millele alistuda. Jeesus kõrvutas Iis­raeli ootusi omaenda kutsumisega ja need ei sobinud.
Jeesus ilmselt tajus neis «eilse päeva Jumala tahet», mitte seda, mis väljub Jumala suust nüüd ja praegu. Arvata võib, et ta ei teadnud sel hetkel veel, milliseks ta elu ja saatus kujunevad. Muuseas, ei läinudki palju aega mööda, kui kirik andis kõik need tiitlid ikkagi Jee­susele: prohvet, preester, kuningas…
Martin Luther kutsuti vendade augustiinlaste juurde oma mõtteid selgitama. Umbes aasta oli möödunud teeside esitamisest indulgentside vastu. Aga Luther ei asunud end õigustama. Ta hoopis esitas Heidelbergi disputatsioonina (1518) tuntud teesides risti teoloogia (theologia crucis) uue raamistikuna teoloogiale. See oli raamistik või paradigma, mitte ühe või teise kirjakoha tõlgendus.
Kõik Lutheri kaasaegsed teadsid, et Jumal on kõigeväeline karm Isa, kes jälgib oma laste iga sammu ning on kiire vihastama ja oma õigust nõudma. Jumalik valitseja, kelle võimul pole piire, ent kelle õigust ometigi on võimalik osta väikese tasu eest.
Jumal, kes oli kujundatud meie endi valitsejate ja despootide kogemuse järgi. Jumal, kellele meeldivad need, kes meilegi, on nende Jumalaks, keda Luther nimetas auhiilguse teoloogia (theologia gloriae) järgijateks. Lutheri risti teoloogia pöörab selle kõik pea peale: Jumal on kõige väekam ristil, ja ainult risti perspektiivist on võimalik näha Jumala vägevust.
Luther ütleb ka, et Jumal on kõige väekam imikus. Jumal ilmutab ennast mittejumaliku kaudu: imikuna, haavatud kehana ristil, laibana hauakambris. Ristil saavad avalikuks inimlik kurjus, institutsioonide (nii poliitiliste kui ka religioossete) sõgedus, seadusandluste õigusetus, traditsioonide pühadusetus.
Iga institutsioon tõotab lunastust: mõni majanduslikku, mõni poliitilist, mõni lubab kindlustunnet ja jõukust, mõni vabadust ja vabanemist, mõni annab loa taga kiusata ja karistamatult ahistada, mõni tõotab ilmeksimatut traditsiooni ja tasu kuulekuse eest. Ent ühelgi ei lähe korda oma lubadusi täita. Selleks et oma nurjumist peita, tuleb nõuda üha innukamat sõnakuulelikkust. Iga diktaator püüab varjata, et ta teab, et tema võim ei ole absoluutne.
Kui Luther kogu traditsioonilise sõnavara pea peale pööras, kas me peaksime siit järeldama, et Lutheri kooliraha oli maha visatud, ja noorepoolne professor ehk õppimisest lolliks läinud? Kas Luther oli elavaks tõenduseks, et «igasugused doktorid» on kiriku jaoks täiesti vastunäidustatud ja kõige õigem on nad välja heita osadusest? Nii on ka arvatud.
Kirik, kes võtab enda peale Jumala rolli ja otsustab, kellele Jumala arm osaks võib saada ja kellele mitte, on paljudele südamelähedane. Kiirtoidukirikul pole tarvis teolooge, vaid eritlejaid, kes meie ja nende vahel vahet teeks.
Eriti mõnus ja populistlik on vahet teha mõne ilmselge füüsilise erisuse järgi: nahavärvi või soo või näiteks abielulise seisuse järgi. Või koguni hariduse põhjal. Rahva poolehoid on tagatud ja otsustajatel piisab vaid viitamisest traditsioonile.
Ja tõepoolest, traditsioone on palju: nendega on põhjendatud vennatappe ja genotsiide, inkvisitsioone ja vallutusi. Omaenda võimuambitsioonide varjamiseks pole midagi paremat ühest tüsedast vaenamise ja väljaarvamise traditsioonist.
Ühes teises, mitte väga ammuses kontekstis antikommunist ja pastor Martin Niemöller sai valusa õppetunni, mille ta võttis kokku järgmiselt:
Kõigepealt tuldi järele kommunistidele ja ma olin vait, sest ma ei olnud ju kommunist. Siis tuldi järele ametiühingutegelastele ja ma olin vait, sest ma ei kuulunud ametiühingusse. Siis tuldi järele juutidele ja ma olin vait, sest ma ei olnud ju juut. Siis tuldi järele minule. Ja sel­leks ajaks ei olnud jäänud kedagi, kes sõna võtaks.
Millise traditsiooni ees me luterlastena oleme vastutavad? Kuidas toimida siis, kui meie oma traditsioon pakub meile justkui parimat traditsioonist, mis aga ometigi pole Jumala sõna tänasele päevale? See oli Jeesuse küsimus, see oli ka Lutheri küsimus. Luther vabastas kiriku kohtumõistmise ning eri- ja lisatingimuste kindlaksmääramise raskest tööst. Kas me tahame selle ikke taas enda peale võtta? Kas me tahame Jumalale ettekirjutusi teha, kuidas ja kelle suhtes armuline olla?
Kes on hea kristlane? Tavaliselt defineerib selle mingi kirik või kogudus või tugev karismaatiline juht. Et olla hea kristlane, ei ole tarvis elada igast sõnast, mis väljub Jumala suust; piisab sellest, kui olla kuulekas, järeleandlik, vait.
On ju kergem lasta «Jeesusel kõik meie eest ära teha» või kõnelda autoriteedist ja traditsioonist, selmet otsida Jumala tahet meie oma elus ja ajastus – see on ohtlik, toob kindla peale kaasa eksimusi ja nurjumisi, pattu, mis maskeerib end uuendusena, konflikte, mis alati kaasnevad õigluse nõudmisega.
Võib-olla konformismi tee on parem … Võib-olla õnnestub Jeesust Kristust ja Jumalat kirjeldada nii, et need kirjeldused kinnitaksid meie eelarvamusi ja alati esitaksid nõudmisi teistele – aga mitte kunagi meile endile. Võib-olla õnnestub Jumalale ametikirjeldus ette kirjutada ja silmad sulgeda, et me ei näeks, kui Ta seda ei järgi.
Kahtlemata üks osa meis kõigis tahaks kujutada Jee­sust, kes on täpselt meie enda mõõtu mööda, selleks et vältida muutust iseendas, mis võib tulla kalli hinna ja valuga.
Aga teine pool meis ehk on elevil ja rõõmus, et muutumise võimalus on olemas. Mingil kombel Jeesus aktiviseerib «nälja ja janu õiguse järele» (Mt 5:6), isegi kui see maksab elu või staatuse.
Tõsi on see, et kui Jeesus poleks kunagi elanud, me poleks osanud teda välja mõelda.  
Anne Kull,
Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)