Esileht » Arvamused » Kolumn »

Muutumine pole lihtne

07.09.2016 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Olin mõtetes aeg-ajalt rännanud tagasi oma lapsepõlve radadele ja asetanud ilusaid mälupilte nagu varasuviseid metsmaasikaid mõttekõrtele. Mu vanaisa oli vahva mees. Temaga oli lapsel lõpmata hea koos olla. Tal oli ühe väikese poisipõnni jaoks hämmastavalt palju aega ja kannatust.
Aeg-ajalt tuli ta mulle oma veidi väsinud hobusega bussile vastu ja mu mällu oli jäänud pilt sellest, et mäest, mille otsas oli vanaisa talu, oli hobusel raske vankrit üles vedada. Seepärast sammus vanaisa mäkketõusul vankri kõrval. Nii oli see mul meeles.
Ühel päeval otsustasin oma lapsepõlve imedemaad vaatama minna. Tahtsin ise näha ja mulle kallile inimesele näidata. Rääkisin talle parasjagu mäkketõusust, kui see kurvi tagant meie silme ette tuli. Midagi oli vahepeal juhtunud. Keegi oli vist mäe madalaks lükanud! Ma ei uskunud oma silmi. Mis oli selle kõrge mäega juhtunud?
Ja äkki ma taipasin, et mina olen vahepeal suureks kasvanud. Ma ei vaata kõike allameetrise poisi silmadega. Selle suure kivi juurde, kuhu koos vanaisaga alati matkasime, ei tahtnudki ma enam minna. Kartsin, et seegi on vahepeal pisikeseks muutunud, maasse vajunud ja kadakate vahelt on teda raske üles leida.
Tuli meelde, mida kirjutab Armastuse ülemlaulus Paulus: «Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.» (1Kr 13:11) Paulus kirjutab muutumistest. Poisist saab mees. Väetist lapsest, kes vaatab end ümbritsevat oma lapsesilmadega, saab täismees.
Väeti laps arvab, et teised on selleks, et teda tähele panna, tema soove täita, teda teenida. Ta esitab neile oma soove, nõuab tungivalt, teeb koledat kisagi, kui need suured ei taipa. Tema ei arva, et talgi võiksid mingid kohustused olla. Teised tehku, andku talle, lõbustagu teda. Paljud ei tahagi täisealiseks saada. Nad jäävadki väetiks, nõudlikuks lapseks.
Täiskasvanuks saamine, muutumine pole lihtne. Taibata, et sina ei olegi enam maailma keskpunkt, kelle ümber teised tiirlema peavad – et nüüd oled sina see, kellelt oodatakse hoolimist, tähelepanelikkust, andmist. Taibata, et meri polegi pidevalt sinine ja kõik inimesed pole alati kuldsed. Lihtne on seda taibates põhjalikult pettuda, iseka lapsena jalgu trampida. Kuid äkki saaks ka teisiti.
Ellen Niit on kirjutanud luuletuse «Ma arvasin», mille algusread on järgmised: Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine / ja et varjatud kullateri täis on viimne kui inime.
Väetist lapsest täiskasvanuks saanu võiks säilitada midagi head, mis on lapsele omane – imestamisvõime. On ilus imestada ka selle üle, et hall meri värvub vahel siniseks, et kohati on taevas täiesti pilvitu ja et inimestes, kelle suhtes kippusid käega lööma, löövad aeg-ajalt särama kaunid kullaterad. Ja tähelepanelikumal, hoolsamal uurimisel võid avastada, et kullaterasid on neis rohkemgi veel. Hirmulolev inimlaps kasvatab nendele teradele paksu kooriku peale. Armastus toob nad sealt välja. Armastaja silmad tungivad läbi kooriku, märkavad sügaval olevatki.
Väeti laps ei oska tänada. Paluminegi on talle kaunis keeruline. Nõudmise ja jonnimisega saab hästi hakkama. Veidi suuremaks saanu oskab. Vaatan ihult suureks saanud inimesi, kes aina kiruvad, kritiseerivad, teevad teisi maha. Ootan, millal nad ometi midagi head ütlevad, millegi eest mõistavad tänulikud olla. Mõnikord jõuan ära oodata.
Siis taas taipan, et nad räägivad ilusate ja suurte sõnadega sellest, mida kõike nemad on korda saatnud, ja lisavad siis, et nad oleksid rohkemgi teinud, kui need teised poleks neid takistanud. Vaesed väetid lapsed.
Usun, et meil kõigil on põhjust paluda, et me oskaksime suureks saada, püüda täiuslikkuse poole, saada palveränduriteks, kes märkavad seda, et meri on aeg-ajalt sinine, et igas inimeses on kauneid kullateri ja et see on ime, et Jumal meiega nii kannatlik on. Ta ikka veel usub, et me saame suureks selles ainsas, mis jääb – armastuses.

tammsalu3_2015

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)