Muutumatult muutlik kevad

21.03.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Mis on see vägi, mis täidab kevadeti me hinge meeldiva ärevusega? Segase, kuid meeldiva tunneteseguga, mida ei saa nii hõlpsalt sõnadesse sundida. See sünnib vääramatul jõul igal aastal, vaatamata loodu püsimatule loomule. Aastaaegade vaheldumise kõigutamatu rutiin tormlevalt muutuvas maailmas justkui osutaks me eksistentsi kahestunud loomusele, milles inimlikku lootusesädet elustaval moel on põimunud kaduv ja kadumatu.

Ja kuigi me kultuuriline ja isiklik kogemus peaks olema juba harjunud selle taas ja taas korduva kevadise tundega, siis ometi on kõik justkui uus ning me meeled on ärevil ja avatud uuele ootusele. Nii usub ka Henrik Visnapuu oma 1919. aasta lehekuul kirja pandud luuletuses «Kolmas kiri inglile», et

See aasta tuleb kevad teisiti.

Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,

ja kevad teisiti ja tuleb teisiti.

Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Ka äsja võimuohjad ametlikult enda kätte haaranud kevad tuli kindlasti teisiti kui möödunud aastal. Muutumine meie päevil ei ole enam midagi sellist, mida inimesed oskaksid või suudaksid kaaluda või selleks ette valmistuda. Pole enam aega, et muutustega õieti kohanedagi. Üks meie ohvitseridest alalises Eesti Vabariigi sõjalises esinduses NATO juures kurtis hiljuti tema enda ja NATO käekäigu järele pärimise peale, et kogu elu on üks permanentne transformatsioon, mis on tõepoolest NATO arenguplaanides kujunenud muutumatuks märksõnaks juba pea paarikümnel viimasel aastal.

Meie aeg eeldab kohanemist olukorraga, kus millelgi pole pikemat püsi, ei kultuuris, majanduses, poliitikas ega teaduses. Isegi meie juhtiv võimupartei kannab meie ajale igati kohast nime – Reformierakond. Vähemalt pole seda hirmu, et muudatuste tempos oleks oodata muudatust.

Elame maailmas, kus meil pole mõtet uute olukordadega enam kohaneda, sest selle aja peale, kui oleme seda ehk isegi suutnud, on olukord ise juba ammu muutunud ja eeldab meilt uut kohanemisponnistust. Psühholoogid peavad sellist kohanemiskriisi paljude tänapäeva hingehädade allikaks ja vaimse tervise probleemide äkilise kuhjumise põhjuseks. Inimene ei suuda ja oska enam kohaneda ega kujundada oma suhtumist teda ümbritsevasse, mis omakorda tekitab stressi ja tekitab vastureaktsioonina maailma suhtes pigem vaenuliku ja agressiivse hoiaku. Uus olukord eeldab uusi lahendusi ja nii on psühholoogid esile tõstnud hädatarviliku võimena tolerantsuse muudatuste suhtes, mis on omakorda seotud inimese intelligentsusega. Kuna me ei suuda haarata kogu meile suunatud informatsiooni tulva, siis tuleb meil teha paratamatult infoallikate ja autoriteetide valikuid ja panna kokku oma intelligentsusest sõltuv võimalikult terve ja meeldiv maailma kuvand ja hoida seda siis mingil moel keskkonna muutustest justkui kõrgemal. See aga on tõeline väljakutse ka küpsele intellektile.

Tundub, et moodsad muudatuste tuuleiilid kõigutavad aeg-ajalt ka kirikut. Loodetavasti on viimane aga rajatud nii kindlale kaljule, et peab ka kangemad uuenduste rajud ja tormid vastu. Ajal, mil inimesed vaatavad otsivalt millegi püsiva järele, on kirikul ühiskonnale tõesti midagi pakkuda. Inimestel on vaja kindlustunnet, et olulised asjad siin maailmas ei muutu iga päev. Maailmapilt, mis tugineb püsivale alusele ja põhjendab intelligentsel moel maailma muutlikkust, suudab kindlasti mõjuda soodsalt inimeste vaimsele tervisele meie ajalikus maises mõõtmes ning avab uued võimalused ka ajatus mõõtmes.

Kevad tuleb hoolimata sellest, kui halvad või head olid eelnevad aastaajad. Loodus tärkab taas ja vaatab lootusrikkalt suve poole. Vaatamata sellele, kui viljakas oli eelmine aasta, on igati õigustatud lootus uutele kaunitele õitele ja viljadele. Ka meie vaimulikud otsingud võivad kanda teinekord erinevaid vilju. Mõnikord on nad päris kibedad või hapud. Hea on aga teada, et meil on alati võimalik tulla tagasi muutumatu tõe algallika juurde ja leida sealt mõistmist, uut jõudu ja innustust, et taas õide puhkeda ja uusi vaimuvilju kanda. Hugo Voldemar Pärno on vorminud oma kevadised mõtted laulusõnadeks kiriku laulu- ja palveraamatu 393. laulus:

Kevad, sinu lävel seistes, aimab Looja suurust hing,

sest, et meie keeldes, kästes ei veel muutu loodusring.

On asju, mille muutmine käib inimesel üle jõu, ükskõik kui muutmislembene ta ka ei oleks. Ja seda tänu taevale, sest nii saab kohtuda inimlik võimetus jumaliku kõikvõimsusega. Seetõttu laskem julgelt ka sellel aastal haarata endid ülevast muutumatult muutliku kevade tundest, sest nii anname taas võimaluse Loojale meis alustada selleaastase kevadkülviga. Meile aga jääb meeldiv võimalus kõiki loodus- ja inimkultuuri jõudude mõju trotsides kanda ühtse kirikuna selle vilja eest hoolt.

Image
Taavi Laanepere, kaitsejõudude peakaplan

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)