Esileht » Arvamused » Kolumn »

Muutlik meel

19.04.2019 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Vaikne nädal annab meile ettekujutuse meist endist, meist inimestena. Kuninglik vastuvõtt ja hosianna-hõisked Jeesuse saabumisel Jeruusalemma ja hukkamise nõue Pilatuse ees. Evangeeliumid küll ei ütle, kas tegemist on mõlemal juhul samade inimestega. Palmipuudepüha sündmuse juures mainitakse varisere, kes ütlevad Jeesusele, et ta manitseks oma jüngreid. Suure reede sündmuse juures mainitakse nutvaid naisi. Kummalgi juhul ei ole juttu vastumeeleavaldustest. Seega võib öelda, et mõlemal juhul tegutses rahvas.
Kuus sajandit enne Kristust elas Kreekas raha eest kõnekunsti ja tarkust õpetanud mees Protagoras, kellele omistatakse lause, et inimene on kõigi asjade mõõt. Mõõdupuu peab olema muutumatu, seetõttu ma ei ole aru saanud tolle sofisti mõttest. Kuis saab muutliku meelega inimene olla millegi või kellegi mõõdupuuks?
Siit minu kõhklev suhtumine otsedemokraatiasse, otsuste vastuvõtmisse rahvahääletusel. Referendumil saab anda hääle poolt ja vastu, palju oleneb küsimusest või seaduseelnõust, mis hääletusele pannakse. Väitlused ei toimu enam osalistele sobiva lahenduse leidmiseks, vaid poolt või vastu.
Sageli antakse hääl selle järgi, kas valitsust usaldatakse või mitte. Nii võib mõni rahvahääletus süvendada eraldusjooni rahva seas nõnda palju, et ühendavad sillad kokku varisevad. Kui lisada veel rahvaalgatus, siis võib ette kujutada, kuidas mõni Eesti riigile vaenulik seltskond ühtepuhku algatab taolisi rahvahääletusi. Jäägu rahvahääletuse küsimusteks need, mida meie põhiseadus lubab otsustada ainult sel teel.
Meeleolud muutuvad ka aja kulgedes. Jaanuari lõpus jagas keskkonnaminister keskkonnateo ja keskkonnasõbraliku ettevõtte auhindu. Enamik nomineeritud ettevõtteid rõhutas, kuidas välditakse plastikkotte ja üldse plastmassi. Mulle meenus koolipõlves kuuldu ja loetu, kuidas plastmass lahendab paljud keskkonnaprobleemid. Keemiatehased pidid asendama metsi, puuvillavälju, lambakarju, kaevandusi ja palju muudki, vähendades koormust keskkonnale.
Arvan ka praegu, et metsade raiumine manilla- ja džuudiistanduste rajamiseks, nende väetamine, kiu ketramine, kanga kudumine, värvimine ja kottide õmblemine ei ole väikese keskkonnamõjuga. Samuti suhkrurooistanduste rajamine, et saaksime lisada bensiinile etanooli. Mis jäi puudu, oli plastiku kogumine ja jäätmekäitlus.
Tuttav osales puidupelletite tehase rajamisel rootslaste jaoks Vologda oblastisse. Mõtlesin, kui palju džaule kulub Venemaal metsa langetamiseks, puidu kuivatamiseks, pelletite tootmiseks, sadamasse veoks, Rootsis katlamajani viimiseks ning palju põletamisel energiat vastu saadakse. Ma ei mõistnud, kus siin keskkonnakaitse on. Maksudega saab muuta kasulikuks nii mõndagi. Me ei tea, milliseid praegu propageeritavaid tegevusi või materjale 40 aasta pärast hinnatakse keskkonnale ohtlikuks.
Võib ju nõuda, et kõik vanad ja saastavad autod päevapealt keelataks, ja anda ka laenu uute hübriid- või elektriautode tootmiseks, kuid mõelgem sellele, milline koormus keskkonnale on olnud vanade autode tootmine ja on nende utiliseerimine enne kasutusea lõppu. Lisaks uute autode tootmise koormus.
Säästu keskkonnale on raske leida. Muutused saavad olla pikaldased. Küll elavdab selline nõue majandust. Inimestel on laenud ja järelmaksud, tööd tuleb teha pikad päevad ja vahelduseks lahutatakse meelt. Olaf Kopvillem võtab taolise elu kokku sõnadega: „Kui mõttesilm vaid registreerib tühjavõitu homseid, saab tähtsuseta sünnipäevast juubel.“
Paljud on tundnud, et tagasi vaadates on mitmeid aastaid, millest ei meenu pea ühtki sündmust. Raske on enda meeli koondada, kui päevad on täidetud tööülesannetega, et teenida raha sobivaks peetava elatustaseme hoidmiseks.
Ka protestid tarbimisühiskonna vastu on olnud kummalised. Läänes tekkisid need 1960ndatel aastatel. Tollased noored protestijad unustasid, et nende vanemate lapsepõlv ja nooruki­iga oli sõja ajal ja järel, mil toitu, kütet, rõivaid, jalatseid ja muud saadi jaokaupa. Esmakordselt olid lääneriigid saanud protestide ajaks nõnda jõukaks, et suurem osa sünnipõlvkonnast võis minna kesk- ja ka kõrgkooli, olla koos omavanustega auditooriumis, mitte põllul, tehastes, ehitustel jm, kus olid nende vanemad samas vanuses.
Märtsi viimasel päeval toimus Tallinnas meeleavaldus „Jah vabadusele, ei valedele“. Vaatasin meeleavalduse kajastust „Aktuaalsest kaamerast“ ja meenusid sotsialistliku realismi reeglite järgi tehtud maalid juunipöördest 1940. Sama väljak ja sama värvi loosungid. Imestasin, et kuidas saab punalippu siduda vabaduse mõistega. Eks muutlikku meelt näita seegi.
Eespool mainitud Protagoras on kirjutanud: „Jumalatest ei või ma täie kindlusega ütelda, kas nad on olemas või ei ole olemas, sest takistusi seisab siin ees – nii küsimuse enda tumedus kui ka inimliku elu lühidus.»“
Pikk iga annab arukale inimesele elukogemuse. Usaldus kogemuse vastu on ehk põhjus, miks pärast Metuusalat ütleb Issand: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!“ (1Ms 6:3) Eluraskused ei lase meil oma potentsiaali ära kasutada. Taaveti lauludest saame teada, et elupäevade mõõt on seitsekümmend aastat.
Mõeldes muutlikule meelele ja kogunevale elutarkusele, on ehk armu väljendus ka elupäevade piir: „Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu“ (Kg 1:18).
HansenVootele

 

 

 
 
Vootele Hansen,
kolumnist

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)