Esileht » Arvamused » Kolumn »

Muusikute väljakutsed

12.08.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

On suur rõõm, et saame taas osa mitmesugustest muusikaüritustest nii kirikutes kui mujal. Taas toimuvad kontserdid, festivalid, orelipooltunnid, palvused ja muud kaunid hetked muusikaga. Siiski on käesolev aasta meile kõigile pakkunud väljakutseid, kohati päris keerulisi. Ka muusikutele.

Nagu giidid, tõlgid, bussijuhid ja paljud muude erialade esindajad on kannatanud eriolukorra piirangute käes, nii on muusikudki pidanud üles näitama leidlikkust ja uuendusmeelsust olukorraga kohanemisel. Musitseerimisega ei ole nii, et lõpetan täna ära ja paari kuu pärast jätkan täpselt sealt, kus pooleli jäi. Endaga on tarvis pidevalt tööd teha, harjutada, esineda – ka see vajab praktikat –, otsida repertuaari jne. See sarnaneb sporditegemisega, kus tuleb ennast pidevalt vormis hoida. 

Tõsi, meil on tänapäeval võimalik kasutada rohkelt virtuaalseid abimehi: noote saab ka otsida internetist ja neid postiga koju tellida; kellel instrument olemas, saab koduski harjutada ja tavapärase kontserdi asemel võib videokontserdi korraldada. Samas ei ole võimalik kogu elu virtuaalseks muuta. Kuidas teha proovi näiteks solistiga või ansambliga arvuti kaudu, kui videokõnedes heli hilineb? Eks sai häda korral endalgi kodus orelimängu salvestatud ja lauljatele saadetud, et nad selle järgi harjutada saaksid. Kuid ansamblimängu ja partneri tunnetust niimoodi ei teki. 

Kui rääkida konkreetsemalt kirikumuusikutest ehk organistidest ja koorijuhtidest, siis eespool mainitud väljakutsetele lisandus ka materiaalne. Õnnelikumas olukorras olid need, kellel kogudusega tööleping olemas ja niimoodi elujärg garanteeritud, kuid see on meie kirikus paraku pigem erandlik nähtus. Enamik organiste ja koorijuhte töötab n-ö korratasu põhimõttel, olgu see vormistatud käsundus-, teenuse- või muu lepinguga, kus tasu suurus sõltub konkreetsete lauluproovide või teenistuste-talituste arvust. 

Teenust ei ole, järelikult tasu ei ole. Aga muusikaga tegelemine ei ole tükitöö! See on igapäevane töö iseendaga, repertuaariga, partneritega. Kes samal ajal ka kooliõpetaja või muus ametis töötas, sellel oli mingigi sissetulek tagatud, kuid ainult organistina leiba teenivatel muusikutel oli küllaltki keeruline toime tulla. Muusikud enamasti ei kurda, püütakse ise kuidagi hakkama saada, kuid jätkusuutlik selline süsteem ei ole.

Kui rääkida kontserdikorraldusega kaasnevatest väljakutsetest, siis neid tekkis eriolukorra ajal oi kui palju. Õnnelikud, kellel polnud märtsist maini kontserte planeeritud. Aga need, kellel olid juba ka kulutused tehtud, reklaamid tellitud, plakatid trükitud, kandsid päris suuri kahjusid. Enamik klassikalise muusika kontserte toimub toetuste abil, seega tekkis kohe ka küsimus – kulud on tehtud, aga üritust pole toimunud. 

Õnneks on mitmed toetajad, sealhulgas kultuuriministeerium, näidanud üles hoolivust ja mõistmist oma kultuurikorraldajate suhtes. Samas ei läinud eriolukorra lõppedes lihtsamaks. Toetajad soovisid saada ka edaspidiste projektide kohta kindlustunnet, et need ikka toimuvad, aga kuidas sai korraldaja seda anda? Sai endalgi Viljandi orelifestivali projekt mitu korda ringi tehtud ja uuesti esitatud. 

Nagu musitseerimine, nii vajab ka kontserdikorraldus järjepidevust. Kui ikka mitu kuud midagi ei toimu, siis kõiki protsesse uuesti käivitada on palju keerulisem kui n-ö ratast pidevalt jooksmas hoida. Kuigi juunis-juulis oli olukord suhteliselt rahulik ja ohutu, siis mitmedki muusikasõbrad jäid kontserdile tulemata hirmust või järjepidevuse katkemisest. Samas võis kogeda ka täiesti vastupidist tendentsi – julgemad inimesed, kes olid harjumuspärasest helikeskkonnast ilma jäänud, väga ootasid ja lausa tormasid kõigest osa saama. Nii olid Viljandi Pauluse kirikus toimunud kirikuöö kontsertidel mõned inimesed lausa kolmel järjestikusel kontserdil. 

Kirikumuusikuna kontserte korraldada on privileeg. Kui kontserdisaalid olid veel suletud, siis kirikutes saime juba tasapisi ja ohutusreegleid silmas pidades tegutsema hakata. Kirikumuusika liit alustas kohe juunis kontserdisarja „Mu süda, ärka üles“ kontsertidega, ja praegu näeme, et see oli õige otsus. Tänapäeval tulebki olla paindlik ja vastavalt oludele kiiresti reageerida.

Me oleme õppinud selle aastaga palju: korralikult käsi pesema, maski kandma, haigena kodus püsima, hoolima rohkem enda ja oma lähedaste tervisest. Meie, muusikud, loodame kõik väga, et ööklubilistest alguse saanud puhangust ei kujune „uut Saaremaad“. Et me arvestame kaaslaste sooviga hoida distantsi ja püüame ka ise teha kõik, et terved olla. Et me saame jätkata kaunite helidega inimeste rõõmustamist, iseenda treenimist ja uusi väljakutseid pigem muusikalises plaanis. 

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,

kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)