Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Muusika Jumala riigi töös 4. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

(algus EK nr 42, 20.10.2010.)

Piiskop Yrjö Sariola üldistab: «Ma usun, et Kokkonen väljendab nende mõtetega midagi tõesti olulist, mida mõistab ja õigeks tunnistab enamik muusikuid. Meie muusikal on midagi ütelda kuulajaile. Alati ei nimeta me seda pidulikult kuulutuseks, kuid siiski on tal sõnum. Ja me usume muusika jõusse vahendada seda sõnumit. Me ei pea sundima teisi seda vastu võtma, kuid me teame kogemuse põhjal, et see jõuab kuulajani ka seal, kus muud informatsiooni edastamise vormid on osutunud jõuetuks.»
Selles valguses omandab kirikumuusika ainulaadse tähtsuse ning orelimäng, kirikukooride ja ansamblite olemasolu või muusikalised õhtupalvused saavad osaks kristliku kiriku kuulutustööst. Kirikumuusika ei ole jumalateenistuse kaunistus või muusikaliste võimete rakenduspaik, vaid selle kaudu on vahendada kogudusele sõnum – kuulutus. Ja meil kirikus peab olema usku muusikasse ja usaldust muusikute vastu.
Ühe selle aja kavalehe selgitavat sissejuhatust hindan siiani kõrgelt. Seal kirjutas prof Hugo Lepnurm nii: «Et Händeli orelikontserdid kuulusid lahutamatult tema oratooriumide juurde, seetõttu on nende stiil ülev ja suurejooneline. Neile asetab ta sama ülesande, mis oma oratooriumeilegi: mitte ainult pakkuda naudingut kõrvale, vaid «teha kuulajaid paremaks».»
Selle õilsa ülesande teenistuses on seisnud muusikud kaugetel aegadel ja sama ülesannet on nad täitmas ka nüüd. Võimalused selleks on kristlikus kirikus ja kogudusetöös märkimisväärsed. Oleks meil vaid püsivust ja tarkust neid kasutada ning usku, et Jumal võib muusika kaudu inimestega kõnelda.
Just seda viimast väidet tahaksin nukra meelega alla kriipsutada; nukra meelega seetõttu, et küllalt sageli on meie kirikus pääsenud võidule ja jäänud võidule see vaade, et muusikaga rikkalikult täidetud jumalateenistus saab alles siis kuulutuslikuks tegevuseks, kui õpetaja on oma kõne ära pidanud.
Kui sellisel viisil võidakse ühe käeviipega tühjaks teha helilooja ja interpreetide kõige hingestatumad püüdlused olla Jumala Vaimu tööriistaks, ei ole tegemist enam mitte ainult muusikalise võhiklikkusega (mühaklikkusega), vaid Jumala loomingu arvustamisega ja omavolilise väärtusteskaala loomisega.
Siia kõrvale võiks tsiteerida Soome ühe muusikakriitiku Ilkka Soini vastupidist seisukohta: «Orelikontsertidega vägisi liidetud palvus asetab muusika enese sisemise kuulutusliku olemuse vähemalt küsimärgi alla. Sellist alahindavat suhtumist kirikumuusikasse ei tahaks kogudustes enam kohata.»
Võidakse mõelda, et koguduselaul on vajalik õpetaja altari- ja kantsliteekonna saateks, orelihelid katavad paratamatud vaikustühimikud jumalateenistuses ning summutavad koguduse kirikust lahkumise müha, kooritegevus on võimalus aktiveerida muusikaliselt suutlikku osa kogudusest, ja kui jutlus jääb lühikeseks, aitavad aega täita pikemad koraalid.
Ning kui koorijuht või organist tahab õpetajaga nõu pidada, kuhu võiks ühe või teise laulu paigutada, võib kosta vastuseks: «Vaadake ise, eks ta ole ju üks vaimulik laul kõik!»
Küllap ta seda ongi ja muusika mõjujõudu uskudes võime ikka tulemusi loota, kuid üks oluline vaatepunkt võib nii jääda tähele panemata – nimelt jumalateenistuse võimalikult terviklik ülesehitus, milles esile tõuseks kuulutuslik «punane lõng».
Sedavõrd problemaatiline on olukord siis, kui rikkaliku muusikalise osaga jumalateenistuses peetav jutlus ei oma ühtegi tajutavat kokkupuutepunkti lauldavate laulude, kuuldava muusika või kaasateenivate inimestega.
Muusikalised ettekanded ei saa olla justkui peibutav sööt väljapandud õnge küljes, et sel moel koguda jutlusekuulajaid ka neist inimrühmadest, kes n-ö tavalisele jumalateenistusele ei tule, vaid kirikumuusika kuulutusjõusse peavad esmajoones uskuma hakkama organistid, koorijuhid ja muusikategijad ise ning nende innustusel ka õpetajad ja kogudusetöö juhid, kes kirikumuusika vaeslapse pingilt peretütre aupaistesse aitaksid.
Kui alustasime mõttega, et muusika on alati kuulunud kiriklikku ellu loomuliku osana, siis võime lõpetuseks ütelda, et kirikumuusika ei ole alati selline muusika, mille kirik lihtsalt oma kasutusse on võtnud, kuna see tundub kasutuskõlblik kuulutusvahend, vaid kirikumuusika on koguduse keskel sündinud ning seal ta ka elab, tegutseb ja kannab vilja.
Kui teoloogid ja kirikumuusikud oma jõud siiraks koostööks ühendavad, võime kindlasti peatselt läbi elada osavõtu elavnemist koguduste jumalateenistuselus, kus sõna ja muusika ei võistle omavahel tähtsuse või aukoha pärast, vaid saavad üksikult ja üheskoos selleks «Vaimu vankriks», mis päästesõnumi meie rahva keskele sõidutavad Jumala nimele kiituseks ja auks ning kogudustele õnnistuseks, rõõmuks ja rahuks.
Ettekanne Tallinnas EELK konsistooriumis peetud organistide seminarkokkutulekul 6. mail 1982.
(Lõpp.)
Ivar-Jaak Salumäe