Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Muusika Jumala riigi töös 3. osa

02.11.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(algus EK nr 42, 20.10.2010.)

On väärt siingi alla kriipsutada kas või näiteks viimase suure sõja päevil loodud Eesti Riiklike Kunstiansamblite osa kodust eemal olevate isade ja poegade innustamisel võidu ja rahu poole. Mida muusika ja laul on tähendanud ja tähendavad inimeste usuvõitluses, selle ristis ja rõõmus, sellest on vaevalt põhjust siin pikemalt rääkida; nii ilmne on meile kõigile see jõud.
Võime siis kokkuvõtvalt ütelda, et vähemalt poliitilised ja usulised rühmitused on muusikat kasutanud ja kasutavad üha täiesti teadlikult inimeste mõjutamise ja kujundamise vahendina. Muusikast on saanud teatava suure ülesande teenistuses seisev tarbemuusika, tõhus kommunikatsioonivahend. Ja kui muusikast nii suurt mõju loodetakse ja usutakse, siis tuleneb paratamatult järgmise probleemina see, et pakutaks õiget muusikat, et see kuuldav muusika annaks edasi taotlustele vastava õige sõnumi ja kuulutuse.
Selle nimel on «paksu pliiatsiga» üle käidud kavalehtedest nii ilmaliku kui vaimuliku muusika vallas ja tsensorite liig­agaruse või võhiklikkuse läbi meelehärmi valmistatud paljudele muusikutele. Vokaalmuusika puhul on muidugi otsuste langetamine lihtsam – sõnad peavad olema vastavuses ideoloogiliste tõekspidamistega, olgu selleks siis usulised põhimõtted või teatavad ühiskondlik-poliitilised taotlused.
Instrumentaalmuusika puhul on selle «õige» sõnumi väljaselgitamine palju raskem ja päris ühemõttelisele seisukohale jõudmine vist üsna võimatu. Selles mõttes on võib-olla huvipakkuv Soome nüüdisaja muusikagigandi Joonas Kokkoneni pihtimuslik mõtteavaldus 1978. aastast: «Heliteos ei või väljendada mingit sellist sõnumit, mis kindlalt ja ühetähenduslikult jõuaks pärale just sellisena, kui helilooja on mõtelnud.
Šostakovitš on mitmel korral avalikult ütelnud enese olevat veendunud ateisti. Ometigi käesoleva sajandi muusikas mulle sügavaimateks usulise mõtte vahendajateks on olnud just tema muusika mõned aeglased osad. Teiselt poolt on Mes­siaen, kes on katoliiklane, müstik, veendunud sügavalt mõtlev kristlane. Imetlen tema muusikat tohutult, kuid see ei ole iialgi mulle edasi andnud sellelaadset sõnumit, mida võiks nimetada puhtreligioosseks.»
Öeldu ei ole kindlasti muusikutele mingi peadpööritav uudis, kuid on meie teema valgusel siiski järelemõtlemist väärt ning tõstatab tõsised ja olulised küsimused: kas siis muusika kui kuulutusvahend on üldse usaldusväärne ja millisel juhul võime seda kirikus õnnistusrikkalt kasutada? Mis on määrav: kas helilooja loomingulised taotlused, kuulaja vastuvõtuvõime ja sisemised eeldused või hoopis esituspaiga, -aja, -viisi ja  -otstarbe otsene suunav mõju?
Siin seisame äkitselt väga konkreetselt oma kirikumuusika repertuaarivaliku probleemide keskel. Ühtlasi olen väga mures ja hirmul, kas otsustajail on piisavalt südameavarust, mõtteselgust ning perspektiivitunnet nii olulistes küsimustes.
Lubatagu mulle taas mõned isiklikumat laadi vahemärkused, mis ehk illustreerivad mingil määral, kui komplitseeritud probleemide keskel seisame. Siis, kui töötasin veel Saaremaal ja olin täis nooruslikku võitlusvaimu, tekkis mul lühiaegne kirjavahetus Tuudur Vettikuga pärast seda, kui ta oli ajalehes Kodumaa kirjutanud Martin Körberi «Karjatse laulust» ja rõhutanud selle asukohta ilmalike laulude rühmas, mille vastu tookord tuliselt protesteerisin.
Sain vanahärralt pika ja veelgi tulisema vastuse ning meievaheline üheksa pikka poognat hõlmav kirjavahetus on päris põnev lugeda veel nüüdki. Kas aga «Karjatse laul» sobib kirikus laulda, on ikkagi probleem.
Või teine näide. Viljandi vanamuusikaansambel esitas tsükli Melchior Francki saksa vanadest ilmalikest tantsudest (NB! «ilmalikud tantsud» ja mõtle vastandsõnapaarile!), mis oli üks väga meeldivalt puhas, pühalik, õilistav ja rahustav muusika, mille kõla kirikus oleks paljude meelest tublisti vaimulikum kui César Francki vaimulik orelilooming.
Või kriipsutaksin alla valitsevat olukorda, kus näiteks XVI sajandi lembelaulu viis või XIX sajandi valsiline muusika on omandanud kirikulaulu kanoonilise puutumatuse, kuid kaasaegne noorte vaimulik muusika ei ole veel eluõigusele pääsenud.
Kui oleme nüüd nentinud selle tõsiasja, et muusika on üks väga eritõlgenduslik kuulutus, siis ütleb Joonas Kokkonen, et ta ei pea seda asjaolu muusika nõrkuseks, vaid hoopis selle jõuks, ja ta väljendab oma suurt rõõmu, et võib olla just muusik.
Tsiteerin: «Tahan väljendada mõningaid mulle enesele väga tähtsaid mõtteid, moodsa sõnaga öeldes – tahan ennast väljendada. See on sisimast tulev sundus tuua esile teatavaid mõtteid ka teistele kuuldavaiks, kuid mul enesel ei ole mingit kavatsust sundida kuulajat mingisse kindlasse mõtlemissuunda. /../ Mina usun muusikasse.»
(Järgneb.)
Ivar-Jaak Salumäe

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)