Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Muusika Jumala riigi töös, 2. osa

26.10.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(algus EK nr 42, 20.10.2010.)

Reformeerituil on varuks vähemalt kolm põhjendust muusika kuulutusliku olemuse eiramiseks. 1. Kui asetada vastamisi Jumal ja inimene, kuulub muusika inimlikule poolele ega saa seetõttu vahendada Jumala ilmutust inimesele, vaid üksnes inimese vastust sellele. 2. Piibli sõna tuleb mõista kui kirjutatud sõna ja jutluses see tehakse kogudusele arusaadavaks. Selline tõlgitsemistöö ei kohandu muusikale, vaid kuulub üksnes jutluseametile. 3. Nagu igasugune kunst, nii on ka muusika Jumala ees vaid kui lapsemäng.
Selles ühenduses on kohane meenutada Cambridge’i ülikooli professori Clive Staples Lewisi üht kristlikku esseed kirikumuusikast, milles ta ütleb nii: «Me peame hoiduma naiivsest mõttest, et meie muusika «võiks olla meeldiv» Jumalale, nii nagu see meeldib kultiveeritud inimlikule kuulajale. See on siis nii, justkui mõeldaks vana juutliku käsu kohaselt, et Tema vajab härgade ja sikkude verd /../ Kõik meie ohverdamised, olgu küsimus muusikas või märterluses, on tegelikult justkui lapse iseenesest väärtusetud kingitused, mida isa küll väärtuslikuks peab, kuid üksnes nende eesmärgi tõttu.»
Sellest eesmärgist jutustab seesama Lewis ka sel viisil: «Eeldan kohe algusest peale, et kirikus ei võiks teha ega laulda ega ütelda midagi sellist, mis ei ole vahetult või kaudselt suunatud Jumala ülistamisele või inimese vaimulikule ehitamisele või neile mõlemale. Heal jumalateenistusel võib teadagi olla ka kultuuriline tähendus, kuid ega sellepärast seda veel peeta; niisama nagu võõras maakohas võidakse kiriku abil orienteeruda, kuigi seda sugugi sel eesmärgil ei ole ehitatud.»
Kuigi sellised mõtteavaldused ei kosta muusikute kõrvadele eriti ülendavatena, kõlab siin ometigi samal ajal üks tunnustav ja innustav joon – muusika siiski kuulub kirikule, jumalateenistusele ja kristlaskonnale; ning meie suurimaks küsimuseks jääb see, mil viisil võiks kirikumuusika tõesti olla Jumalale meelepärane ja aitaks inimhingesid pääsemisele.
Lewis näeb ainult kahte olukorda, kus muusika tegemine ja vastuvõtmine võivad olla õnnistuseks. Mõlemad kirjeldatud juhud on nähtud väga omapärase vaatenurga alt, kuid loen siiski need lõigud teile siin ette, sest just nende seisukohtade juurest leiame me täna tee edasi oma kuulutusliku muusika vaatlemisel. Ta ütleb: «Üks olukord sünnib siis, kui preester või organist, kellel enesel on õpetatud ja peenetundeline muusikaline maitse, ohverdab alandlikult ja isetult omad (esteetiliselt õiged) taotlused ning pakub kogudusele tagasihoidlikumat ja jämedamat toitu, kui ta ise seda sooviks, aga selles usus, et ta nõnda võib juhtida oma kuulaja Jumala juurde.
Teine olukord avaneb seal, kus rumal ja ebamusikaalne ilmik alandlikult ja kannatlikult ja ennekõike vaikselt kuulab muusikat, mille väärtust ta täiuslikult ei taju, uskudes, et see mingil viisil ülistab Jumala au ja et see on tema viga, kuulaja oma viga, kui see kuulatav muusika ei ehita tema meeli vaimulikult.»
Neist seisukohtadest kõlab võimsalt läbi see tunnistus, mis meil luterlikus teoloogias on ikka valitsenud juba sealt alates, kus Luther kirjutas Johann Walteri «Geistliches Gesangbüchleini» eessõnas programmiliselt, et kõik kunstid ja eriliselt muusika tuleb asetada Jumala teenistusse, kuna Tema on need loonud ja andnud inimestele kingituseks.
Ja vähemalt ühes asjas ei ole meie ligemale 500 aastat pärast Lutherit veel oma usuisa seisukohti täielikult jaatanud ja omaks tunnistanud (vähemalt tegelikkuses mitte), nimelt selles osas, et Martin Luther on täiesti üheseletuslikult ja kaksipidi mõtlematult asetanud muusika jutluse kõrvale kui võrdväärse evangeeliumi kuulutamise vormi.
Siit jätkan oma vaatlusi, millel, usun ja loodan, peaks olema suur tähendus kirikumuusikute tööle ja kogudustes tehtavale muusikale, ja seda just siis, kui Lutheri algne vaade kirikumuusika kuulutuslikule ülesandele pääseks valitsema ka meie Eesti luterlikus kirikus.
II
Sellest, kuidas muusika võib mõju avaldada kuulajaile, on rääkinud palju nii muusikateadlased, psühholoogid, filosoofid, pedagoogid kui ka teiste teaduste esindajad. Nii näiteks on Platon pidanud muusikat, eriti laulu, riigi seisukohalt väga kasulikuks noorsoo kasvatamise vahendiks. Läbi aegade on laulud suus olnud neil, kes sõjaväljale on marssinud, ja lauluga on tervitatud võitjaid ning kuulutatud igatsetud rahupäevade saabumist.
Protestilaul ja muusikasse valatud rahulolematus, võitlusjanu ja paremuse poole püüdlemine ning rütmikas tantsumuusika peab kiskuma kuulaja välja argipäeva hallist murest ja rutiinsest eluviisist. Kõigil neil ja paljudel muudel puhkudel loodetakse muusikast palju ja muusika on ka korda saatnud palju. On võimatu ülehinnata sõdurilaulu tähtsust ühtsustunde ja võitlustahte kujundamisel.
(Järgneb.)
Ivar-Jaak Salumäe

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)