Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Müüride vahelt välja

09.11.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Kohtumine Puhjas: isa Ivo Õunpuu (paremal)Valga katoliku kogudusest räägib laste kasvatamisest kristlasteks kui erilisest väljakutsest vanematele, vanavanematele ja vaderitele. Tiit KuusemaaPuhjas on umbes viis või enamgi aastat tagasi alguse saanud jätkuvalt toimiv «Huvitavate kohtumiste» sari.
See algatus oli mõeldud täiendusena kirikus jumalateenistusel toimuvale kristliku info vahetamisele, kus paratamatult kipub suhtlus ühepoolseks ja n-ö piibellikult kammitsetuks jääma. Andmaks koguduserahvale ja igaühele, kes pidanud vajalikuks kohale tulla, võimalust tegelikult tähtsatest asjadest vestelda, saigi välja pakutud idee kohvitassi ja koogikese juures igasugu asju rääkida ja küsida. Ja mitte ainult oma koguduse hingekarjaselt, vaid vahelduseks teistelt ja targemateltki. Mitu pead on ikka mitu pead.
Kirik kui kaasaegne suhtluspartner
Nii teemade kui külaliste valikul sai valdavaks n-ö piirilolek: kõik, mis külgneb ja seostub ristiusu tuumaga ja luterliku usukäsitlusega. Käsitletud on näiteks teisi usundeid (eriti uususundeid), usutervendamisi, (Jumala?) kurjuse probleemi, kristluse suhet jõukasutusse, riiki, demokraatiasse, muusikasse, kirjandusse, pedagoogikasse jne.
Huvitava külalise rollis on saanud üles astuda toredad isiksused võimalikult laialt kandepinnalt: peale luterlaste ka teiste levinumate kirikute esindajad, peale koguduse vaimulike ka kaplanid ning ilmikud. Niimoodi on saanud mõttevahetuse valgusvihku tõmmata ka teemasid ja küsimusi, mida kirikus jumalateenistustel ei ole kõige sobivam süvitsi käsitleda ja mida ilmikliige ise ei tihka küsida, ent mis siiski kripeldavad südamel.
Need huvitavad kohtumised on aidanud hajutada kopituse lõhna kiriku ja evangeeliumi kohalt – vähemalt levinud eelarvamust mööda. Kirik ja Piibel ei ole nagu rikkis plaat, mis omaette korrutab vanu sõnumeid ja salme, vaid värske, kaasaegne ja põnev suhtluspartner ning nõuandja.
Vahel on trotslikult küsitud: miks kirik vaikib, miks ta ei võta seisukohta ühiskonna põletavates küsimustes? Siitsaadik on vähemalt Puhja koguduse tasandil taoline trots kohatu, sest tegelikkuses on kõigile asjahuvilistele nii koguduse seest kui väljastpooltki pakutud võimalust arutleda kõige üle, mis südamel. Kel kõrvad, see kuulgu, kel suu, see rääkigu, ja kel mõistus, see mõistku.
Suudavad mõjuda magnetina
Moodne populaarmeedia on teinud oma laastavat tööd, tõmmates koduste kõlarite, ekraanide ja monitoride juurde need inimesed, kes varem käisid kodust väljas seltsimajas, kinos, kontserdil, teatris ja kirikus rahuldamas oma suhtlus- ja infonälga. Et neid sealt kodusest kapslist või kookonist välja meelitada, selleks peab olema tõeliselt apetiitne porgand või präänik.
Puhja kiriklas toimunud kohtumised on aastate jooksul näidanud, et need suudavad mõjuda magnetina, mis tõmbab inimesi välja kodusest mugavast tugitoolist, sunnib panema vihmamantli selga ja minema välja, teiste inimeste, pealegi usklike sekka.
Teadaolevalt on sellest töövormist innustust saanud ka Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik Aivo Prükk, kes on hakanud korraldama sarnaseid kohtumisi oma koguduses.
Rõhutamisväärne on, et tegu pole kristluseainelise jututoaga, kus kõike ilmalikku puuderdatakse usu kullatolmuga, vaid keskmes on Jee-sus ja ta rist; külaliste valimise esmaseid eeltingimusi on see, et tema elu ja kõne oleks soolatud ususoolaga. Nii näiteks on viimati käinud kõnelemas Saksa luterlik emeriitõpetaja Winfried Schlodt igavesest elust (ja surmast), pedagoog Taime Põld kristlikust kirjandusest hingehoiu aspektist, Valga katoliku preester Ivo Õunpuu kristlikust lastekasvatusest. Ja viimati Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola kiriku piiridest osaduskondade vahel (kas ühendavana või lahutavana?).
Tiit Kuusemaa

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)