Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Müstiline lõpmatus

02.02.2005 | | Rubriik: Järjejutt

Vastuseks küsimusele «Kui teoloogiline on kirik?»

Ettekanne Vaimulike Konverentsil Taageperas 25. jaanuaril 2005

Küsimus kiriku teoloogilisuse kohta eeldab, et kirik ei pruugi ilmtingimata olla eriti «teoloogiline». Kirik ilma teoloogiata – nagu on rõhutanud Elmar Salumaa ja mis oli esile toodud ka käesolevat konverentsi reklaamival voldikul – pole kirik, vaid pigem sekt, kus surutakse kõigile peale erisusi tappev ühtne ideoloogia või dogmaatika.

Seega oleks kiriku miinuseks, kui temas ei harrastataks teoloogiat. Ja meie küsime, kas EELKs harrastatakse piisavalt teoloogiat? Kas EELKd saab üldse nimetada kirikuks, sest temas viljeldakse teoloogiat? Et vastata küsimusele, kui teoloogiline on meie kirik, tuleb määratleda kõigepealt, mida me mõistame teoloogia all?

Teoloogia ja Jumal

Mis on teoloogia? Teoloogia tuleneb kreeka sõnadest theos (`jumal’) ja logos (`sõna, mõistuspärane kõne’).

  • Platoni juures, kelle teostes esineb teoloogia mõiste kõige esimesena, tähistab see antiiksete jumalasaagade filosoofilist interpreteerimist (sarnaselt stoikudele).
  • kus kõneldakse olemise ja oleva erinevusest, esimesest liigutajast jt.
  • Analoogselt võttis kristliku teoloogia mõiste kasutusele Kaisarea Eusebios (4. sajandil), kes sidus «teoloogia» õpetusega Jumalast.

Üldiselt võibki öelda Horst Georg Pöhlmanni sõnadega: «Teoloogia objektiks on – nagu seda nimetuski näitab – Jumal» (1994:9). Ent mida tähendab kreeka theos?

Theos on suguluses kreeka peajumala nimega Zeus, mis omakorda on suguluses muistse indogermaani peajumala nimega Dieus: sellest pärinevad india taevajumal Dyaus-Pitar, kreeka Zeus-Pater, ladina Jup-piter – nagu ka ladina jumalanimetus deus ja kreeka theos (Eliade 1992/8:79j; Tokarev 1969:291).

Matthias Johann Eisen lisab sellesse loendisse veel vanaindia «jumala»-nimetuse daivas (= daeva: Heiler 1979:477j), mille modifikatsioonideks on ka läti deews ja leedu dievas – ning lisab: «Eestlastel omandab sõna ‘taevas’-kuju» (1927: 10).

Seepärast on oluline ka Mircea Eliade osutus indogermaani peajumala kohta: «Dieus tähistab nii taevalikku epifaaniat kui ka sakraalset.»

Eliade täpsustab: «Juba üksnes taevalaotuse jälgimine äratab religioosse elamuse. Taevas näib olevat lõpmatu, transtsendentne. Eeskätt on ta ‘täiesti teine’ kui see vähene, mida inimene oma ümbrusega esindab. Transtsendentsus avaldub juba ainuüksi piiritude kõrguste adumises. `Kõige kõrgem’ saab spontaanselt jumaluse atribuudiks… mis on omane transtsendentsusele, absoluutsele reaalsusele, igavikule… ‘Kõige kõrgem’ on inimesele kui sellisele kättesaamatu dimensioon, see kuulub üleinimlikele vägedele ja olenditele» (1992/8:79).

Jumal ja taevas

Paljude rahvaste peajumalaid nimetatakse tõepoolest «kõrgust» või «taevalaotust» tähistavate sõnadega: nõnda maoorid, ainud, samojeedid, korjakid, tulemaalased, paljud aafriklased, okeaanlased, austraallased jne.

  • Ka mongolite peajumal Tengri tähendab taevast.
  • Hiina tähtis jumal T’ien tähendab nii taevast kui ka taevajumalat.
  • Sumeri jumalus dingir tähendab taevalikku epifaaniat.

Bonni ülikooli võrdleva religiooniteaduse professori Wolfgang Gantke järgi on võimalik koguni «lähtuda sellest, et inimene valdab algusest peale kustutamatut igatsust taevase ürgalgupära, pühaduse, lõpmatuse järele. Seda tõendab surnutega suhtlemine arhailistes kultuurides, isegi neandertaallaste juures» (2004:37).

Jumal võib ennast olla seega ürgselt ilmutanud taevase lõpmatuse kogemuse kaudu. Nii seisab ka Ps 19:2-5: «Taevad jutustavad Jumala kirkust ja taevalaotus kuulutab tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust! Ei ole see kõne ega sõnad, millede hääl ei kostaks! Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna!»

Sama psalmi arvestab Paulus, kõneldes paganate jumalatundmisest, millest hiljem tuletati õpetus ürgilmutusest (Rm 1:19j): «See, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabandada!»

Kristliku teoloogia objektiks sai kristliku ilmutuse Jumal: esialgu seoti see mõiste kitsamalt jumala- ja triniteediõpetusega. Alles keskajal hõlmas teoloogia (sacra doctrina nime all) kogu avara ala, mis on otseselt või kaudselt seotud Jumalaga ja tema ilmutusega kristlikust vaatepunktist. See juhib meid ilmutusküsimuse juurde.

(Järgneb.)

Arne Hiob, teoloogiadoktor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)